Otse põhisisu juurde

Postitused

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka
Väljasõidule eelneval õhtul pakendasime seljankapõhja vaakumpakendajaga kilesse. Valmistamiseks lisasime põhja koguse jagu vett. Boonusena hakkisime sisse grillvorste.
Komponendid, kogused (12 inim): 500g Põltsamaa seljankapõhi - 6tksuur Tallinna peenleib - 1 …
Hiljutised postitused

PR19 Neljas päev, finish!

Hommikul putru enam keegi keetma ei hakanud, sõime kõike mis eilsest järgi oli jäänud, kõrvale hommikuks mõeldud võileivad. Kirsiks tordil valmistas Rambo meile oma firmakat - lõkkel soojendatud sprotte õlis. Olid maitsvad tõesti. Ennem väljasõitu tuli ka meie uus sõber meie juurest läbi ja soovis head teed.


Neljas ja ühtlasi ka viimane päev pidi vähemalt teoorias olema kõige lihtsam - 29 kilomeetrit. Kuid nagu meie eelmiste päevade kogemused näitasid, siis teinekord piisab ka 500-st meetrist, et päev keeruliseks ajada. Leivaahjumäelt kusagile tagasi sõitma ei pidanud, rada jätkas sealt kus ta eelmine päev pooleli jäi. Sarnaselt eelmisele päevale sõitsime taaskord mööda voorepealset. Vahe oli selles, et seekord oli voor umbes 3 korda kitsam ja ühes sellega ka rada.



Teele oli langenud omajagu puid. Neist sai nii üle-, mööda kui ka suisa alt mindud. Kui too maastik ära tüütas, siis saime vahelduseks aasasid ületada. Nendesse oli õnneks rada juba sisse tallatud ja ülemäära rassima ei pid…

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.


Pudru keres, hommikused protseduurid tehtud, tahtsime selle halva energiaga koha seljataha jätta, aga ei saanud kuidagi minema. Taevakraanid olid avanenud ja vihma tuli isuga. Lisaks vihmaga tuli ka jahedus ning esimest korda meie matka jooksul pidime pikad riided välja otsima.

Ükshetk oli taevas piisavalt selge, et saime teele asuda. Võtsime esiotsa suht rahulikult, et uued tulijad saaksid end kenasti rütmi sisse. Jäneda vahel leidsime esimese ettejuhtuva talu kus inimesed hoovis ja vabanesim…

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


Sõime oma pudru ja lõkkel soojendatud eilsete vorstikeste võikud ära ja asusime pakkima. Pakkimine on vist konkurentsitult kõige tüütum osa matkaks. Lõpuks said siiski kõik need telgid ja magamiakotid kokku ja saime teele asuda.
Otsustasime veidi sikku panna ja jätsime väikese 2 kilomeetrise RMK metsalõigu vahele. Olime seal Allaniga orienteerumas käinud ja teadsime, et head nahka sealt ei tule. Otsetee viis meid uuesti Tartu maanteele, mida nüüd viimast korda väisasime. Oli ikka hirmus lõik küll. Katkematu 100km/h autovool meetrikese kauguselt mööda mürisemas. Brrrr.
Õnneks pikalt seda horrorit ei olnud ja varsti leidsime end…