Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.
Asjad pakitud, panime leekima. Ees ootas Vormsi ja retke viimane öömaja, mis peaks kõikidele eelnevatele silmad ette tegema. Eelmise õhtu sündmused eredalt meeles, helistasin peremehele ja küsisin igaks juhuks, ega nemad juhuslikult peresõbralikud pole? Peale totaka küsimuse põgusat lahtiseletamist kostus telefonist muhe naer ja saime kinnituse, et oleme kindlasti oodatud, täpselt sellistena nagu me oleme. Vahva!
Tee Rohukülla algas põgusast metsalõigust. Millele järgnes midagi erakordset Rattaseikluste ajaloos, nimelt sisenesime Kiltsi lennuväljale.
Esimest korda nii sellel seiklusel kui ka eelnevatel, saime kõik kõrvuti sõita. 17 ratturit! Tõeline autojuhi õudusunenägu.
2,5km pikkuse raja lõpus väisasime veel vanu sõjalennukite angaare, kuniks kogu kompleks meile selja taha jäi.
Edasi leidsime endid Haapsalu "Peetrikülast". Moodsad majad keset eikellegimaad. Suur see asum muidugi ei olnud ja ühes sellega lõppesid otsa kõik teed mida mööda Rohuküla magistraali vältida ja olime sunnitud ebameeldivalt tihedasse liiklusvoogu sukelduma.
Praamile kiirustavate autodega teed jagada on üsna ebamugav. Õnneks sai see tüütus suhteliselt kähku läbi ja saime sadamas oma mustlaslaagri püsti lüüa. Olime kohale jõudnud muljetavaldavalt varakult. Sisustasime oma ooteaega kõrvalt sadamahoonest toodud kiluvõileivade ja halvaa söömisega. Energiavajadus oli kolmandaks päevaks muljetavaldavaks kasvanud ja halvaa läks nagu soe sai Leiburi tehasepoest.
Tunnike lõbusas seltskonnas läks lenneldes ja varsti avaski P/L Ormsö meile oma luugid, et saaksime pardale sõita. Pold küll enam tegemist esimese meresõiduga seikluste ajaloos, aga esimene praamisõit ikkagist.
Praamil seadsime endid millegipärast sisse ahtripoolses otsas ja seega vahtisime kuni saarele jõudmiseni kaugenevat mandrit. No vähemalt selle hetkeni kuni Rallikas oma särgi maha võttis ja kõik ära pimestas. Viimati sai tema torso päikest millalgi krooniajal ilmselt, sest midagi nii heledat pold keegi meist jupp aega näinud.
Kolmandaks päevaks olid naljad päris andekaks läinud. Vähemalt meie endi meelest. Nalja sai praamil lösutades nabani ja kui kapten poleks meid tungivalt tekile kutsunud, et maha läheksime, siis ei oleks ükski füsio suutnud neid krampis kõhulihaseid lahti mudida.
Saarel saime kohe sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Sadamasse olid meile vastu tulnud Allan ja Monsa, kes kavatsesid meiega aega veeta kuni homseni. Perekondlikel põhjustel oli neil seekordne seiklus vahele jäänud, aga Pantrite kogenud liikmetena sulandusid nad koheselt.
Sõit mööda saare kitsaid asfaltkattega teid oli mõnus. Kiirusepiirang autodele on 50km/h ja rattur tunneb ennast liigeldes suhteliselt ohutult. Rattaid nägi saarel vähemalt sama palju kui autosid, kui mitte rohkem.
Ettenägeliku matkakorraldajana olin ette näinud, et kolmanda päeva lõunaks tuleb Köögikatal peale hirmus laiskus ja ta tahab kõige muuga tegeleda, kui söögivalmistamisega. Tellisime endale ette praed põneva nimega asutusse nimega Krog No 14. Ettetellimust tegema utsitas meid õhtune peremees, kelle kinnitusel võib praegusel kiirel turistiajal vastasel juhul oma toitu saarel kuni 2h oodata.
Nõuanne oli aus ja vaatamata külastajate kõrgele huvile kohalike hõrgutiste vastu, saime oma metsseahautised ja veisepõsed kätte vahetult peale lauda istumist. Peresõbralikus kämpingus tellimust koostades tekitas veisepõsk meeleolukat folkloori, mida siinkohal oleks tarbetu korrata. Et sellest adekvaatselt aru saada pead sa Pantritega mõned päevad metsas veetma.
Ennem teele asumist tellis vana-Karp meie väsinud kondimootorite käivitamiseks veidi särtsu. Väga hea oli. Mis särtsu sees oli, jääb juba igaühe enda välja nuputada.
Krogiga ühel pool, suundusime pompöösse nimega kohta, Vormsi Kaubamajasse. Jällegi saime aru, et oleme õiges paigas, sest vormsikatel on irooniameelega kõik korras. Pood oli kaubamajast üsna kaugel, aga vaatamata oma imepisikele suurusele, ikkagist muljetavaldavalt varustatud.
Lihad-õhtunapsud soetatud, suundusime parklasse totakusi tegema.
Totakused tehtud, väntasime kodu suunas. Loomulikult pidime me asfaldilt lõikamiseks veidi maha keerama ja loomulikult kujunes lõikamine mitu korda rohkem aeganõudvaks kui ringi minemine. Aga selle eest nägime veidrat sovieediaegset arhidektuuri..
...ja väikesaartele väga omast metsateed.
Lõiked tehtud, liitusime tuttava moega külateega ja väntasime kodu suunas.
500m ennem finišit hõikas keegi AVATUD TALUDE PÄEV ja kogu punt pigistas pidurihoovad põhja.
Mõned minutid hiljem oli deja-vu! Suitsukala ja..
...ekskursioon. Rannakalurite ja kaljaseehitajate asemel saime seekord väga palju teada mesilastest.
Ja Petseris sündinud Tauno sai nostalgiaorgasmi, kui nägi ehedat vene saunaahju. Kosserdas veidi saunas ringi ja kiljus "KRISKAD!!!".
Iga rada saab ükskord otsa ja üks hetk saabus ka meil lõpuks aeg selle matka lõpp-punkti ära vändata. Ees ootas meid äärmiselt meeleolukas õhtu väga Pantri- ja muidu inimsõbralikus paigas nimega Norrby külalistemaja. Seal sündinud veidrused jäävad matkalkäinute folkloori ja ei vaja siin kordamist.. ;-)
Kommentaarid
Postita kommentaar