Otse põhisisu juurde

Teine päev: tuul ja paradiis

Hommikul pidas proua perenaine pika loengu kuidas tuvastada truudust murdnud meest, Tauno valas valmis pudru maha ja vorst otsis leiva mis jäi  Risti poest lunastamata. Peale hirmpikka pakkimissessiooni olime valmis teele asuma. Ja siis ühtäkki nagu ei olnud ka, sest kaks ei ole kunagi kolmandata - Allanil oli kumm töss. See kaks sendimeetrit mis jäi välisrehvist McGaiveriga katmata, oli endale külla kutsunud midagi teravat ja sellega purustanud oma sisemise kummi.


Aeglasemad jätsid meid kummi lappima ja hakkasid Martina poole väntama. Peale pooletunnist liimimist ja lappimist pöörasime ka ise rattad lõunasse. Suhtes esimeste sadade meetrite sai selgeks, et täna midagi lihtsat ei tule. Uus element meie reisil oli terav ja tugev edelatuul. See kõik oleks veel kuidagi talutav olnud kui sama ei oleks meie sõidusuund olnud. Karbi sõnade järgi oleks me nagu vastu tuult sõitnud.

Peale 12km pungestamist jõudis lõpuks ka seltskonna saba Martna poe juurde. Ja mis põnev koht see ka oli. Varem sinna jõudnud Andres oli endale leidnud kutsumata sõbra, kes alustuseks uhkusega teatas, et ta saabus alles hiljuti puhkekodust. Andrese nõutu pilgu peale otsustas siis kohalik krahv täpsustada: "Vanglast noh". Seejärel pidas ta pika kõne ajaloost, eestlaste genofondist ja lõpuks tegi juhuslikule poekülastajale natsisaluudi.

Seltskonna kasvades puhkekoduline lahkus ja me otsustasime oma Kirblasse planeeritud lõunapausi Martnas teha. Hiljem selgus, et see oli üks selle reisi õigemaid otsuseid.


Ajal kui me oma mahlaseid grillvorsti-hapukurgi-juustu võileibu konsumeerisime pidime me uut kohaliku elufilosoofi peletama hakkama. Suure punase nina ja tugeva slaavi aksendiga tegelast pahandas meie joogivalik. Õlu ei pidavat ju üldse juua kõlama. Tema joovad ainult "puhast" (viina). Ta oli täpselt välja arvestanud, et ta jõuab poe sulgemiseni käesolevat "puhast" tarbida ja jõuab sel hetkel täpselt uue osta, millega enda õhtu sisustada.




Jätsime kohalikud heidikud uusi möödasõitjaid varitsema ja sõtkusime edela suunas edasi. Väike asfaltee ristus suuremaga, see omakorda veel suuremaga, kuni lõpuks olime Risti-Virtsu manatee keerises. Seda võis nimetada senise reisi madalhetkeks. Tuul oli vastu nii kõva, et kiirus langes lõpuks 9km/h, praamile kihutavate autode vool oli konstantne ja autodest nii mõnigi ei vaevunud ei hoogu ega trajektoori meie pärast muutma. 4km ennem Kirbla poepeatust andsime lõpuks korraks alla ja tegime Kasari jõe silla all hingetõmbepausi. Põgus ujumine ja tukastus heinapallidel mõjus moraalile hästi ja lõpuks olime valmis edasi sõtkuma,  et edasisteks söömisteks Kirblas varusid täiendada.


Kinni!? WTF!? Kuigi mõni aeg tagasi tehtud internetiotsing lubas, et pood Kirblas on ka nädalavahetuseti lahti, seisis uksel silt L ja P suletud. Pidasime kriisikoosoleku, mille raames tegime toiduvarudele inventuuri ja uurisime veidi alternatiivpoodide asukohti. Lähim asus Lihulas, aga see põige oleks meie trajektoorile veel 20km ja perspektiiv veel 2h vastu tuult vändata ei erutanud tol hetkel kedagi.


Inventuur tuvastas, et me olime vaatamata varustusaugule toiduga enam-vähem mäel. Mida nappis oli vesi ja õlu. Veevarud täiendasime ühe kõrval elanud paarikese juures ja õlle jaoks valisime kõige parema võhmaga reisulise, kes pidi siis laagripaigast tühja rattaga Lihulasse väntama. Hiljem see vajadus kadus kõige võimalikumalt meeldivamal moel, aga sellest mõne lõigu pärast..


Kirblast keerasime lõpuks sellelt õudusemaanteelt maha ja leidsime ennast taaskord ritsikate sirina ja linnulaulu keskelt. Käänuline kruusatee viis meid mööda kaunitest rookatustega taludest ja laiadest põldudest. Ühe sellise juures tegime põgusa peatuse ja käisime oaraksus. Andres lubas need õhtul ära keeta ning ära soolata. Etteruttavalt võin öelda, et neid ridu kirjutades on need oad ikka selles samas Allanilt laenatud kilekotis.


Mingiks hetkeks hakkas käruga seltskond maha jääma ja otsustasime neid ühes metsatukas järgi oodata. Sildid meie ümber andsid mõista, et olime saabunud Matsalu looduskaitsealale. Minutid venisid, aga Soiveritest polnud ikka kippu ega kõppu. Hakkasime juba muretsema, kui ühtäkki ilmus nurga tagant Katja, kes nägu kergelt õhetades aga naerul mäest üles rühkis, raske käru koertega rattal taga. Kange naine!

Oodates rullus lahti põgus, aga äärmiselt tulemuslik vestlus. Nimelt kuuldes ööbimisega nime, tuli Andresel meelde, et tal peaks sealkandis ühel heal sõbral maja koos saunaga olema. Perspektiiv pesta saada ja öö nelja seina vahel veeta tekitas seltskonnas meeldivat elevust. Mõned kiired telefonikõned ja eksprompt öömaja oli olemas.



Kui meie rattad tolle õhtu kodu hoovi jõudsid saime kiirelt selgeks, et oleme saabunud paradiisi. Väike hubane rookatusega puitmaja asus otse jõe kaldal, ümberringi lummav Matsalu. Palksaunal oli ruumikas latusealune, kuhu me end pikema jututa sisse seadsime. Lisaks olid meie päralt veel üks lahe vana aerupaat ja kollane kanuu. Nagu sellest vähe, oli peremees meid nõus autoga Lihulasse varusid täiendama viima.


Pererahvas sättis end tagasi linna poole ning jättis meid omapäi, aga mitte ennem kui me neil kõhud pasta bologneset täis söötsime. Peremees suutis ennem äraminemist meie tänuvõlga veel kahe vastpüütud haugiga suurendada. Lahe.


Ja siis me seal siis peezitasime. Kuum saun vaheldus virgutava jõevee, kõhtu paitava grillitud haugi ja hingepaitava paadisõiduga Matsalu peal. Elu oli lill.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…