Otse põhisisu juurde

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


Sõime oma pudru ja lõkkel soojendatud eilsete vorstikeste võikud ära ja asusime pakkima. Pakkimine on vist konkurentsitult kõige tüütum osa matkaks. Lõpuks said siiski kõik need telgid ja magamiakotid kokku ja saime teele asuda.

Otsustasime veidi sikku panna ja jätsime väikese 2 kilomeetrise RMK metsalõigu vahele. Olime seal Allaniga orienteerumas käinud ja teadsime, et head nahka sealt ei tule. Otsetee viis meid uuesti Tartu maanteele, mida nüüd viimast korda väisasime. Oli ikka hirmus lõik küll. Katkematu 100km/h autovool meetrikese kauguselt mööda mürisemas. Brrrr.

Õnneks pikalt seda horrorit ei olnud ja varsti leidsime end kaunilt mõisaallelt ja seejärel juba tuttavaks saanud moega kruusalt. Laias laastus päeva alguse teed mõnusad ja tempo hea, kui nagu heade asjadega ikka - saavad nad üks hetk otsa. Eilne rohumaa oli nohu selle kõrval mis nüüd saama hakkas. Sisuliselt leidsime end läbimatust rägastikust, mis kogu meie kannatlikuse proovile pani. Võsa ja mahakukkunud puid rikastamas vööni nõgesed. See koht oli läbimatu isegi jalgsi, rattast rääkimata. Mõttekoht RMK-le. Raskete lõikudega on kaks varianti: kas on seikluslikult raske või lihtsalt üks hinge muserdav täispask. Antud lõik oli rangelt viimane.


Nagu miljonist nõgesekupust vähe oleks röövis see vastik lõik meid 3 matka teeninud GPSi, millest on tõeliselt kahju. Keset rapsimist ühel hetkel oli lenksu küljes ja teine hetk polnud. Musta gepsu otsimine sealt rägastikust oli nagu nõela leidmine heina seest. Püüdsime mis püüdsime, aga tulemust ei midagi.

Nüüd oli ainsaks navigatsioonivahendiks äppidest pungil nutitelefon. Lisaks OruxMapsi-le oli seal ka LocaToWeb nimeline träkkimistarkvara mis meie asukohta veebilingil asuvale kaardile laivis saatis. Lisaks asukohale võimaldab sait ka rajakihi eel-laadida, seega saavad sõbrad-tuttavad lisaks läbitud rajale näha ka seda mis ees.


Peale lõiku mida me hiljem jumalatetegijaks nimetasime, läks rada mõnusamaks. Peale pisukest väntamist saabusime Voose lõkkekohta, kus Tauno meile imelise pasta carbonara. Me olime seks hetkeks juba nõnna kaua poodidest eemal olnud, et õllevarud olid ammendunud. Teel Aegviidu poole oli põhiteemaks õlu. Kuidas see külmana maitseb, millised õllesordid on kõige paremad, millist kannatab ka soojana juua jne.



Kuid külmast õllest lahutas meid veel üks raske koht ja sedakorda oli seikluslikult raske. Saime isuga mägesi ja mudaseid lõike vallutada. Kirsiks tordil üks lahe jõeületus. Kahe laua laiusele purdele oli püstihoidmiseks nalipeenike nöörike pandud. Õnneks keegi ennast jõest ei leidnud.




Peale jõeületamist pidime rattaid veidi veel läbi pori lükkama kuni lõpuks leidsime end laialt kruusakalt. Edasine oli juba puhas lust. Mida lähemale Aegviidu A ja O jõudis, seda kiiremaks läks tempo. Õllemaitse suus ja pedaalidele valu. Ainus hirm oli, et äkki pole külm. Oli külm.


Pole eesti ega muus keeles piisavalt sõnu, et kirjeldada seda tunnet kui palaval päeval kaua oodatud külm õlu kurgust alla voolab. Head asja ei saa lasta sellisel triviaalsel faktoril nagu aeg lurrida. Veedsime Aegviidu poe ees vist oma tundi kaks. Vahepeal tulid kaks prantsuse jalgsimatkajat, kelle kutsusime endaga õhtul sauna. Nad keeldusid viisakalt. Andsime neile numbri juhuks kui nad ümber mõtlema peaksid.


Hakkas vihma sadama ja kõik see taevast kallav jõgi tekitas meil kange ujumise isu. Keerasime oma ratsioonidest pungil rattad Nikerjärve poole. Leidsime eest inimtühja ranna ja pooled meist otsustasid vette hüpata nii nagu meid siia ilma inimkonna nuhtluseks loodud on. See idee tundus tore täpselt selle hetkeni kuni esimene auto parklasse pööras. Esimene rannakülastaja käis silmad maas vees ära. Järgmised lahkusid autost väljumata.

Ennast Aegviidu inimeste juttudesse raiunud, väntasine oma õhtuse kodu poole. Ees ootas tore õhtu saunaga tiigi ääres. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikus oli midagi muud kahjuks. Pikemalt sel õhtul peatuda ei tahaks. Ütleme vaid nii palju, et Siberi vangilaagris ja Auswitchis oli parem teenindus selles Harjumaa halvima energiaga kohas. Õhtu tipphetkeks oli see kui onu Psyho tahtis üht meist kahvliga mööda hoovi taga ajama hakata. Seda põhjusel, et teda paluti suhtlusviisi muuta millega ta ennast klientidele kommunikeerib. Aga tatgad mehed on öelnud, et meie pidime nende troppidega korra vaid kohtuma, nemad peavad iseendaga terve elu elama. Ja see pea-aegu tekitab juba kahjutunnet.

Ei ole parimat grupiliitjat kui ühised vaenlased. Saunajuttu jätkus poole ööni ja lõpus lahtud ka pettumus sellele kogemusele raisatud ligi kolmesaja euro eest.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…