Otse põhisisu juurde

Kolmas päev: oivaline

Hommik algas kahe mehe jaoks üsna varakult. Tauno ja Andres võtsid nurgast spinningud, kaevasid endale veidi usse ja hüppasid paati. Seks ajaks kui kaasteelised olid kõik virgunud tulid kirglikud kalamehed tagasi, potis pinutäis ahvenaid. Kalad roogiti, puhastati ja seejärel lendasid nad grillile. Enam värskemaks ei saa minna! Ega kui loodus annab siis ta ka võtab, ning hind nende nelja ahvena eest oli Allani iPhone. Kui mõnel Suitsu jõe haugil või ahvenal tekib üleöö Facebooki konto, siis on selge kust ta selleks tehnika sai - kusagilt paadisilla kandist.


Eks meeled olid reisilistel veidi kurvad. Ees ootas selle reisi pikem ots ja Matsalus oli üle mõistuse mõnus olla. Nagu traditsiooniks saanud hakkasime 11 minema ja reaalselt teele saime kusagil ühe paiku. Pidime törts ka oma marsruuti muutma, sest perenaine oli oma süleri maha unustanud ja palus, et me selle Lihulasse toimetaksime. Peale põgusat topograafiateemalist diskussiooni, korrigeerisime trajektoori ja asusime teele.

Kohe alguses lõi seltskonda elevust naabertalus resideeruv valge hundilaadne koer, kes hirmsa lõrinaga meid taga ajama hakkas ning Allan, kes tõestas millised kukkumismagnetid klipid (pedaalid, mille külge kinnituvad spetsiaalsed rattajalanõud) on. Õnneks oli kraav kust ta ennast leidis madal ja peale väikese muhu egole suuremat häda meie reisi suurimal ebaõnnesõduril ei olnud.

Lihulas tagastasime raali ja täiendasime oma söögi ning joogivarusid. Kuna me pold päris kindlad, kas meie maha märgitud ekspromtrajal ka päriselt tee on, saatsime Soiverid oma loomakäruga mööda asfalti ringi ning leppisime kokkusaamispunkti kokku. Hiljem selgus, et tee oli täitsa tee ja sealt oleks suht hõlpsasti käruga läbi mahtunud, aga see selleks.

Kui seltskond taaskord koos asusime mööda sirget kruusateed lõunasse rühkima. Ilm oli sisuliselt ideaalne. See väikene tuul mis oli, tuli selja tagant. Lisaks oli mõnusalt soe, aga kindlasti mitte palav. Üks hetk tekkis osadel küll isu kusagile end sisse kasta, aga Suitsu jõgi mis meid Matsalus kenasti jahutanud oli, ei andnud lõunapool ujumiseks vajalike kabariite välja ja hülged pidid kümblemisest loobuma.


Kusagil 30km kandis otsustasime lõuna teha. Valisime selleks suurtest maakividest laotud kuhila, kus keskmisest kivist sai laud ja ümbritsevadest toolid. Esialgu oli plaanis teha purgisuppi ja pannkooke. Supimeistriks oli allan. Kuumal priimusel valmis värskekapsaborš koos üle-eilsest üle jäänud juustuga grillvorstidega. Iroonilisel moel jäi laupäeval vorstidest puudu ja millegi pärast oli just see kott kahe silma vahele jäänud. Kuid esimesel päeval kõhtu jõudmata vorstid rikastasid suurepäraselt meie boršši ja kõhud täitusid imeväel. Kui kord pannkookide kätte jõudis hakkasid osad uurima kaua meie viimane proviandipeatus Varblas lahti on. Selgus, et kõigest kuueni. Kuna kell oli juba viis läbi, siis pakkisime kähku kodinad ja asusime teele. Tauno võttis koertekäruga ratta ja algas tõeline Tour de Varbla, auhinnaperspektiiviks külmad õlled. Kiirus 10km lõugil kordagi alla 20km/h ei langenud ja seda isegi mitte käruga rattal. See ei pruugi kõlada kuigi palju, aga kui sul on rattal 40kg varustust ja selja taga 100km väntamist, siis on see treenimata jalgadele korralik ettevõtmine.

Meie suureks üllatuseks Varblasse jõudes me poodi eest ei leidnud, vaid hoopis ristmise asfaltteega. Kiire otsing kaardil tuvastas, et minna oli veel 2,6km ja kell oli juba hakkas pitsitama. Egas midagi, higised kehad surusid oma tulitavatest jalalihastest viimase välja ja 17:45 jõudsime poe ukse ette. Poes selgus muidugi, et suveperioodil on nad tunnikese kauem lahti, aga väikene sportlik vahepala oli meile üsna palju rõõmu valmistanud ja me ei lasknud endid selle ebavajalikkusest end kõigutada.


Kahtlemata oli tegemist ühe kaunima külapoe esisega mida seni näinud olime. Kaupluse ees oli lai pöetud muruga plats, mida palistasid kaunid istikud. Ei puudunud poe eest ka pingid ning varjualune. Varjualusel istus muidugi kohalik külajoodik ja ajapikku tuli neid sinna juurde. Joodikud olid Varblas hoopis lõbusamad sellid kui Martna omad. Esimesena meiega tutvust teinud punanina hakkas meile ükshaaval kohale saabuvaid pompse tutvustama. "Näe, see on Mart, ta pani Viasatti, kuid ta kukkus kanna puruks ja nüüd on ta karkudel." "See on Heino, ta kirjutab kõik üles. Tema juures peab vaatama mida räägid, pärast oled veel raamatus".

Vahepeal oli kohale sõtkunud vaikselt kulgev Andres, kes kohalike filosoofide käest päris kus "number kahte" teha saaks. Heino haaras võimalusest kinni ja tegi lahke ettepaneku: "Situ püksi ja aja minu süüks". Andres valis vaatamata ootamatult sülle sadanud võimaluse alternatiivse viisi.

Kuna päike oli kosutav, muru pehme ja Varblas hea aura, tekkis meil mõte, et miks mitte ära küpsetada oma pannkoogivaru. Poe esine pold plaane tehes see koht mida küll selliseks tegevuseks ette kujutasime, aga olukord loob ikka võimalusi mida kodus arvuti taga ette ei oska kujutada. Peale mõningast mõttevahetust ei suutnud me ühtegi mõistliku vastuargumenti leida ja pann lendaski priimusele ning hoov täitus mõnusa küpsetuslõhnaga. Ühthetk tundis ka poemüüa nina, et midagi ebatavalist on toimumas. Uksele vahele tulnud naine ei pääsenud ennem tagasi kui ka tema oli värskelt valminud koogi omanikuks tehtud. Tädile tegi see kõvasti rõõmu ja lisaks märkis ta ka ära, et siin hoovis pole kunagi kooke tehtud.


Kuna kell oli juba üsna hiline ning 20km oli veel sõita, oli aeg improviseeritud pannkoogikohvik sulgeda ning teele asuda. Magus õhtuoode oli andnud veidi lisaenergiat ning tempo püsis enam-vähem sama mis ennem Varblat. Kaua me selle hooga sõita ei saanud, sest ühel hetkel silmasime enda kõrval tõeliselt põnevat moodustist. Soomlastele kahtlemata palju nalja valmistavas Kulli külas oli platsile kokku koondatud vana lennuk, väikene jalkaplats ning korvpalliväljak. Lisaks sai kõrvalt olevast kohvikust külma õlut ning lattet osta. Nagu sellest vähe, olid kõik väljakud varustatud ka korralike pallidega.


Moodustasime kiired meeskonnad. Tühimiku ühes täitsime ühe kohaliku poisiga, kes oli väga elevil, et ei pidanud üksi enam jalgpalli taguma. Päikese loojudes olime me mõnusalt higised, kuid rõõmsate nägudega ja täpselt sama kaugel Kastnast kui tund aega tagasi. Jätsime järjekordse toreda kohaga hüvasti ja surusime oma valutavad tagumikud taaskord sadulatele, et teha õhtu viimane ponnistus.


Kui me peale paari ekslemist lõpuks Kastnasse jõudsime, olid Soiverid juba sauna läinud. Koht tundus tõeliselt lummav. Kadakate vahel asuvas kompleksis oli nii aidamaja, grilliplats, peotelk kahekordne servamata laudadest peamaja ja üks väga eriline saun. Too püsttaret meenutav ehitis asus otse mere ääres ja oli piisav, et mahutada endasse kogu meie matkaseltskond. Võtsime viimasest metsaõhtus viimase. Kui saunast ning meres ujumisest küll sai, tegime üles tule ning valmistasime seal maailma parima armeenia šašlõki. Andres isegi keetis ära oma Matsalust korjatud oad, mis ohtra soolaga maitsesid päris mõnusalt. Peeti kõnesid, jagati muljeid. Kui viimased pea patja said hakkas hommikupäike juba horisondi tagant piiluma.


Iga hea saab kord läbi ja nõnna oli ka meie vahva ettevõtmise koit käega katsutavasse kaugusesse jõudnud. Kuid kõik ei olnud veel läbi. Olime siiski veel 50km kaugusel Pärnust ja samuti oli veel alistamata sealne Vaprus. Kuid sellest juba järgmises postituses.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…