Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu
poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt
Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi
veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et
pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud,
siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord
lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.
Hommikul alustasime Putuka juubeli tähistamist ja loomulikult ei saanud me
õhupalle laagriplatsi jätta. Pole me mingid risustajad ju. Sedasi ta
pallikrudinal finiši poole tallas..
Pikalt see Piusa liiv meid õnneks ei piinanud. Kõigepealt muutus liiv
kruusaks, siis laiemaks kruusaks ja varsti olime me siledal asfaldil, kuhu
jäime kuni Värskani.
Asfalt on küll maru mugav kate kulgemiseks, aga samas suhteliselt igav, seega
pole seal sõtkumise kohta eriti midagi tarka öelda. Sõidsime vahepeal mägedest
üles, siis puhkasime, siis sõidsime jälle alla. Vahepeal väntasime vahelduseks
ka sirgjoones.
Sõit oli küll veidi üksluine, aga vähemalt võimaldas korralik tee mõnusalt
puntis koos sõita. Ei pidanud kusagilt kaugelt üksteisele hõikama, vaid saime
sõidu ajal inimese kombel juttu vesta, mis ühtlasi aitas veidi seda üksluisust
peletada.
Vahepeal oli sündinud idee, et jätaks pasta-boloneesetamise ära ja leiaks
Obinitsast mõne mõnusa kohviku, kus saaks kohaliku kulinaariat mekkida.
Täpselt ei tea kust see idee tuli, tõenäoliselt oli algataja Tauno, kel seks
hetkeks juba pottidega mässamisest sein ees. Olgu need motiivid mis olid, aga
ideel tundus jumet olevat. Nüüd pidi selle teostuseks vaid Obinitsa üles
leidma.
Ega kaua ei võtnudki, kuni majad üksteisele lähemale kolisid ja väiksema asula
moodustasid. Esimene peatus oli muidugi Obinitsa Coop. Ausõna, Tarbijate
Ühistu pole meie rattaseikluse sponsor, kui oleks teepeale mõni Grossi pood
või Rimi jäänud, siis oleksime ka neid kindlasti külastanud. Lihtsalt juhtus,
et kõik poed kus käisime, olid Coop-id.
Kuniks kolleegid omi õllevarusid täiendasid, läksid osad meist söögikohta
otsima. Õnneks pole Obinitsa mingi Nizza (kuigi keset väljakut on suur silt
mis tollele Prantsuse Rivieera mitteametlikule pealinnale viitab) ja sajakonna
meetri pärast terendasiki Seto Seltsimaja ehk kohalikus keeles Taarka
Tarõ Köögikõnõ. Tol kohal võikski ainult too viimane nimi olla, aga siis
jääksid kõik paksud saksa turistid ilmselt teed küsides nälga.
Ajasime algul seltsimajalised veidi ähmi täis, kuna meid muudkui vooris
juurde, aga lõpuks said nad tellimused kenasti sisse antud ja me asusime
hoovis roogasid ootama. Mööbeldasime ka veidi, et saaks ikka kannid kenasti
kokku istuda ja lobajuttu ajada.
Ükshetk hakkasid uhkete setokeelsete nimetustega road lauda tulema.
Siinkirjutaja ei suuda neid kahjuks mingi valemiga oma mälust taastada ja
seega nimetagem neid ahjulihaks, kalasupiks, kotletiks ja juustuks meega. Koos
väga-väga maitsva toiduga, saabus ka jahe kodumõdu. Maitset on küll keeruline
kirjatähtedega edasi anda, aga pildid peaks vähemalt pool tööd ära tegema:
Kõhud head-paremat täis, viisime kööki veidi kommi ja hüppasime sadulasse.
Tarvis veel omajagu vändata, kuniks saab end Õrsava järve kasta ja sõidu
lõppenuks kuulutada.
Ületasime Põlvamaa piiri ja pärast põgusat väntamist jõudsime lõpuks kohta,
kus originaalis oleksime ärkama pidanud - Piusa liivakaevandusse. Kasutasime
võimalust ja tegime selle pildi:
Mälestused mälukaardile kirjutatud, väntasime rõõmsalt edasi, kuniks
järjekordne Coop meie teekonna katkestas. Olime jõudnud Oravale. Seekord keegi
külma napsu ei ostnud, kord oli jäätiste käes. Veidi tuli ka tuikavaid
lihaseid turgutada. Peale mõningast müüridel turnimist ja varju all vedelemist
jätsime oravad selja taha ja sõtkusime edasi kirdesse.
Tunded olid kahetised. Ühelt poolt oli veidi kurb, et kõik läbi saamas on,
samas ootasime juba Värskasse jõudmist, kuhu nii mõnedki toredad tegevused
plaani pandud olid.
Kõik ümberringi viitas, et olime Setomaal ja varsti hakkasid sildid ka
Värskale viitama. Olime lõpusirgel. Veel üks viimane puhkus, kosutav jook,
lihaste turgutamine ja lõpuspurt võis alata!
Ja kohal me olimegi! Kogu matka vaimu arvestades ei läinud me Värskas esimese
asjana loomulikult oma peo ja ööbimispaika, vaid... Coopi! Juhhei. Tegemist
oli juubelihõngulise poega - järjekorras viies!
Moon õhtuks ostetud, istusime sel matkal viimast korda sadulasse ja sõitsime
seikluse koidu suunas. Kilomeetrike sõita ja siis saime juba lenksudelt
lõpukellasid lasta. Olime kolm seiklusterohket päeva sadulas püsinud, kohtunud
sõbralike ja värvikate karakteritega, võtnud tõuse ja käinud kraavis rohkem
kui neljal eelneval matkal kokku, laskunud kiiremini kui ühelgi teisel
seiklusel - 66,9 km/h. Olime kaardistanud ära kõik teele jäävad järved ja
külapoed, naernud südamest, valanud raskel hetkel ka mõne pisara, õppinud
rohkem tundma üksteist ja iseennast. Oli olnud vahva, väga vahva!
Nüüd ei jäänud muud enam teha, kui kogu seda toredust vääriliselt tähistada.
Kõigepealt nautisime Õrsava järves kõik veemõnud ära, mis seal nautida oli..
Seejärel kütsime kuumaks sauna ja katsime peolaua. Et ideaalne veel ideaalsem
oleks, leidsime paadikailt pikutamast Seto ühe andekaima karmoškamängija
Evelin Leima, tõime talle paadiga pilli ja kuulasime viise mis sulataks
külmemagi südame. Putukas sai juubeli puhul kaks pühendusega laulu, mis talle
otseloomulikult kangesti hinge pugesid. Kuuvalguses lõppenud kontserdi
lõpuakordiks oli kaunis Seto hümn, kaunilt inimeselt, kauni Seto järve
taustal. Tulid veel mõned pisarad, seekord õnne omad.
Kommentaarid
Postita kommentaar