Otse põhisisu juurde

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.


Hommikul alustasime Putuka juubeli tähistamist ja loomulikult ei saanud me õhupalle laagriplatsi jätta. Pole me mingid risustajad ju. Sedasi ta pallikrudinal finiši poole tallas..


Pikalt see Piusa liiv meid õnneks ei piinanud. Kõigepealt muutus liiv kruusaks, siis laiemaks kruusaks ja varsti olime me siledal asfaldil, kuhu jäime kuni Värskani.


Asfalt on küll maru mugav kate kulgemiseks, aga samas suhteliselt igav, seega pole seal sõtkumise kohta eriti midagi tarka öelda. Sõidsime vahepeal mägedest üles, siis puhkasime, siis sõidsime jälle alla. Vahepeal väntasime vahelduseks ka sirgjoones.


Sõit oli küll veidi üksluine, aga vähemalt võimaldas korralik tee mõnusalt puntis koos sõita. Ei pidanud kusagilt kaugelt üksteisele hõikama, vaid saime sõidu ajal inimese kombel juttu vesta, mis ühtlasi aitas veidi seda üksluisust peletada.

Vahepeal oli sündinud idee, et jätaks pasta-boloneesetamise ära ja leiaks Obinitsast mõne mõnusa kohviku, kus saaks kohaliku kulinaariat mekkida. Täpselt ei tea kust see idee tuli, tõenäoliselt oli algataja Tauno, kel seks hetkeks juba pottidega mässamisest sein ees. Olgu need motiivid mis olid, aga ideel tundus jumet olevat. Nüüd pidi selle teostuseks vaid Obinitsa üles leidma.


Ega kaua ei võtnudki, kuni majad üksteisele lähemale kolisid ja väiksema asula moodustasid. Esimene peatus oli muidugi Obinitsa Coop. Ausõna, Tarbijate Ühistu pole meie rattaseikluse sponsor, kui oleks teepeale mõni Grossi pood või Rimi jäänud, siis oleksime ka neid kindlasti külastanud. Lihtsalt juhtus, et kõik poed kus käisime, olid Coop-id.

Kuniks kolleegid omi õllevarusid täiendasid, läksid osad meist söögikohta otsima. Õnneks pole Obinitsa mingi Nizza (kuigi keset väljakut on suur silt mis tollele Prantsuse Rivieera mitteametlikule pealinnale viitab) ja sajakonna meetri pärast terendasiki Seto Seltsimaja ehk kohalikus keeles Taarka Tarõ Köögikõnõ. Tol kohal võikski ainult too viimane nimi olla, aga siis jääksid kõik paksud saksa turistid ilmselt teed küsides nälga.


Ajasime algul seltsimajalised veidi ähmi täis, kuna meid muudkui vooris juurde, aga lõpuks said nad tellimused kenasti sisse antud ja me asusime hoovis roogasid ootama. Mööbeldasime ka veidi, et saaks ikka kannid kenasti kokku istuda ja lobajuttu ajada.



Ükshetk hakkasid uhkete setokeelsete nimetustega road lauda tulema. Siinkirjutaja ei suuda neid kahjuks mingi valemiga oma mälust taastada ja seega nimetagem neid ahjulihaks, kalasupiks, kotletiks ja juustuks meega. Koos väga-väga maitsva toiduga, saabus ka jahe kodumõdu. Maitset on küll keeruline kirjatähtedega edasi anda, aga pildid peaks vähemalt pool tööd ära tegema:




Kõhud head-paremat täis, viisime kööki veidi kommi ja hüppasime sadulasse. Tarvis veel omajagu vändata, kuniks saab end Õrsava järve kasta ja sõidu lõppenuks kuulutada.


Ületasime Põlvamaa piiri ja pärast põgusat väntamist jõudsime lõpuks kohta, kus originaalis oleksime ärkama pidanud - Piusa liivakaevandusse. Kasutasime võimalust ja tegime selle pildi:


Mälestused mälukaardile kirjutatud, väntasime rõõmsalt edasi, kuniks järjekordne Coop meie teekonna katkestas. Olime jõudnud Oravale. Seekord keegi külma napsu ei ostnud, kord oli jäätiste käes. Veidi tuli ka tuikavaid lihaseid turgutada. Peale mõningast müüridel turnimist ja varju all vedelemist jätsime oravad selja taha ja sõtkusime edasi kirdesse.


Tunded olid kahetised. Ühelt poolt oli veidi kurb, et kõik läbi saamas on, samas ootasime juba Värskasse jõudmist, kuhu nii mõnedki toredad tegevused plaani pandud olid.


Kõik ümberringi viitas, et olime Setomaal ja varsti hakkasid sildid ka Värskale viitama. Olime lõpusirgel. Veel üks viimane puhkus, kosutav jook, lihaste turgutamine ja lõpuspurt võis alata!


Ja kohal me olimegi! Kogu matka vaimu arvestades ei läinud me Värskas esimese asjana loomulikult oma peo ja ööbimispaika, vaid... Coopi! Juhhei. Tegemist oli juubelihõngulise poega - järjekorras viies!


Moon õhtuks ostetud, istusime sel matkal viimast korda sadulasse ja sõitsime seikluse koidu suunas. Kilomeetrike sõita ja siis saime juba lenksudelt lõpukellasid lasta. Olime kolm seiklusterohket päeva sadulas püsinud, kohtunud sõbralike ja värvikate karakteritega, võtnud tõuse ja käinud kraavis rohkem kui neljal eelneval matkal kokku, laskunud kiiremini kui ühelgi teisel seiklusel - 66,9 km/h. Olime kaardistanud ära kõik teele jäävad järved ja külapoed, naernud südamest, valanud raskel hetkel ka mõne pisara, õppinud rohkem tundma üksteist ja iseennast. Oli olnud vahva, väga vahva!


Nüüd ei jäänud muud enam teha, kui kogu seda toredust vääriliselt tähistada. Kõigepealt nautisime Õrsava järves kõik veemõnud ära, mis seal nautida oli..


Seejärel kütsime kuumaks sauna ja katsime peolaua. Et ideaalne veel ideaalsem oleks, leidsime paadikailt pikutamast Seto ühe andekaima karmoškamängija Evelin Leima, tõime talle paadiga pilli ja kuulasime viise mis sulataks külmemagi südame. Putukas sai juubeli puhul kaks pühendusega laulu, mis talle otseloomulikult kangesti hinge pugesid. Kuuvalguses lõppenud kontserdi lõpuakordiks oli kaunis Seto hümn, kaunilt inimeselt, kauni Seto järve taustal. Tulid veel mõned pisarad, seekord õnne omad.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR21 Esimene päev: kohaneme

Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

Pantrite Rattaseiklus 2020 ametlik video

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, üks video ütleb rohkem kui tuhat pilti. Sven pani 2020 Rattaseiklusest meeleoluka videopopurii kokku. Head vaatamist!

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR21 Neljas päev: Lõpetuseks

Kuigi me olime jõudnud oma trassi finišisse, siis see ei tähendanud, et läbi oli saanud väntamine. Kuidagi pidime me ära saama saarelt ja jõudma tagasi oma autode juurde. Ainus pursui kes sai endale autoga otse koju sõitmist oli Antti, kelle võluv pruut Kerttu ja nende tuttuus tita, liitusid meiega eelmine päev ning kes nüüd lahkesti oma peika autosse pakkis ning pealinna tagasi vuras. Sadamas oli piletiautomaat katki, seega kehastus kontrolörimutiks Georg, kes raha eest hakkas internetist pileteid ostma. Vahepeal kõlas naljakaid hüüdeid temalt: "Ma ei jõua neid nimesi siia toksida!". D vitamiinist oli kõigil korralik küllastus tekkinud ja seega laevas püsisime jahedas salongis. Väljas oli muidugi 28 kraadi ka. Vahepeal oli peale tulnud tuttav tunne, mis tavaliselt matka lõpus ikka. Ühteaegu on kurb, et kõik läbi saab, samas jälle ootad koju jõudmist. Rohukülas läksime seekord kogu pundiga kohvikusse, mis meile kõike seda serveeris, millest keegi matkal puudust tundis. Mina v...

Idee

Roosad Pantrid Nõmme Kalju mängul Hiiu staadionil Alustuseks kes me oleme? Roosad Pantrid on grupp jalgpallifänne, kes erinevalt enamusest kohalikest vutisõpradest, eelistab kodumaist klubivutti välismaistele suurklubidele! Täpsemalt kuulub meie süda Nõmme Kaljule! Kes soovib meie tegemiste kohta rohkem teada saada, siis seda on võimalik teha  Nõmme Kalju kodulehel  või Roosade Pantrite F acebookis! Millest tuli idee korraldada rattaseiklus? Alustuseks tuli meil kange soov väljaspool tribüünielu midagi koos teha! Nii mõnigi meist oli aastaid rattamatka mõtteid peas mõlgutanud ja seega tundus see suurepärane valik olevat! Algul uurisime võimalusi mõne olemasoleva matkaga liituda, aga kiirelt sai selgeks, et peale kommertsmatkade ja reeglitest kammitsetud massiürituste, väga midagi valikus polegi! Seega ei jäänud muud üle kui teha ise täpselt selline matk nagu meile meeldiks! Kuna meie puhul on tegemist ikkagist jalgpallifännidega, siis sai kiirelt selgeks, e...