Otse põhisisu juurde

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.


Hommikul alustasime Putuka juubeli tähistamist ja loomulikult ei saanud me õhupalle laagriplatsi jätta. Pole me mingid risustajad ju. Sedasi ta pallikrudinal finiši poole tallas..


Pikalt see Piusa liiv meid õnneks ei piinanud. Kõigepealt muutus liiv kruusaks, siis laiemaks kruusaks ja varsti olime me siledal asfaldil, kuhu jäime kuni Värskani.


Asfalt on küll maru mugav kate kulgemiseks, aga samas suhteliselt igav, seega pole seal sõtkumise kohta eriti midagi tarka öelda. Sõidsime vahepeal mägedest üles, siis puhkasime, siis sõidsime jälle alla. Vahepeal väntasime vahelduseks ka sirgjoones.


Sõit oli küll veidi üksluine, aga vähemalt võimaldas korralik tee mõnusalt puntis koos sõita. Ei pidanud kusagilt kaugelt üksteisele hõikama, vaid saime sõidu ajal inimese kombel juttu vesta, mis ühtlasi aitas veidi seda üksluisust peletada.

Vahepeal oli sündinud idee, et jätaks pasta-boloneesetamise ära ja leiaks Obinitsast mõne mõnusa kohviku, kus saaks kohaliku kulinaariat mekkida. Täpselt ei tea kust see idee tuli, tõenäoliselt oli algataja Tauno, kel seks hetkeks juba pottidega mässamisest sein ees. Olgu need motiivid mis olid, aga ideel tundus jumet olevat. Nüüd pidi selle teostuseks vaid Obinitsa üles leidma.


Ega kaua ei võtnudki, kuni majad üksteisele lähemale kolisid ja väiksema asula moodustasid. Esimene peatus oli muidugi Obinitsa Coop. Ausõna, Tarbijate Ühistu pole meie rattaseikluse sponsor, kui oleks teepeale mõni Grossi pood või Rimi jäänud, siis oleksime ka neid kindlasti külastanud. Lihtsalt juhtus, et kõik poed kus käisime, olid Coop-id.

Kuniks kolleegid omi õllevarusid täiendasid, läksid osad meist söögikohta otsima. Õnneks pole Obinitsa mingi Nizza (kuigi keset väljakut on suur silt mis tollele Prantsuse Rivieera mitteametlikule pealinnale viitab) ja sajakonna meetri pärast terendasiki Seto Seltsimaja ehk kohalikus keeles Taarka Tarõ Köögikõnõ. Tol kohal võikski ainult too viimane nimi olla, aga siis jääksid kõik paksud saksa turistid ilmselt teed küsides nälga.


Ajasime algul seltsimajalised veidi ähmi täis, kuna meid muudkui vooris juurde, aga lõpuks said nad tellimused kenasti sisse antud ja me asusime hoovis roogasid ootama. Mööbeldasime ka veidi, et saaks ikka kannid kenasti kokku istuda ja lobajuttu ajada.



Ükshetk hakkasid uhkete setokeelsete nimetustega road lauda tulema. Siinkirjutaja ei suuda neid kahjuks mingi valemiga oma mälust taastada ja seega nimetagem neid ahjulihaks, kalasupiks, kotletiks ja juustuks meega. Koos väga-väga maitsva toiduga, saabus ka jahe kodumõdu. Maitset on küll keeruline kirjatähtedega edasi anda, aga pildid peaks vähemalt pool tööd ära tegema:




Kõhud head-paremat täis, viisime kööki veidi kommi ja hüppasime sadulasse. Tarvis veel omajagu vändata, kuniks saab end Õrsava järve kasta ja sõidu lõppenuks kuulutada.


Ületasime Põlvamaa piiri ja pärast põgusat väntamist jõudsime lõpuks kohta, kus originaalis oleksime ärkama pidanud - Piusa liivakaevandusse. Kasutasime võimalust ja tegime selle pildi:


Mälestused mälukaardile kirjutatud, väntasime rõõmsalt edasi, kuniks järjekordne Coop meie teekonna katkestas. Olime jõudnud Oravale. Seekord keegi külma napsu ei ostnud, kord oli jäätiste käes. Veidi tuli ka tuikavaid lihaseid turgutada. Peale mõningast müüridel turnimist ja varju all vedelemist jätsime oravad selja taha ja sõtkusime edasi kirdesse.


Tunded olid kahetised. Ühelt poolt oli veidi kurb, et kõik läbi saamas on, samas ootasime juba Värskasse jõudmist, kuhu nii mõnedki toredad tegevused plaani pandud olid.


Kõik ümberringi viitas, et olime Setomaal ja varsti hakkasid sildid ka Värskale viitama. Olime lõpusirgel. Veel üks viimane puhkus, kosutav jook, lihaste turgutamine ja lõpuspurt võis alata!


Ja kohal me olimegi! Kogu matka vaimu arvestades ei läinud me Värskas esimese asjana loomulikult oma peo ja ööbimispaika, vaid... Coopi! Juhhei. Tegemist oli juubelihõngulise poega - järjekorras viies!


Moon õhtuks ostetud, istusime sel matkal viimast korda sadulasse ja sõitsime seikluse koidu suunas. Kilomeetrike sõita ja siis saime juba lenksudelt lõpukellasid lasta. Olime kolm seiklusterohket päeva sadulas püsinud, kohtunud sõbralike ja värvikate karakteritega, võtnud tõuse ja käinud kraavis rohkem kui neljal eelneval matkal kokku, laskunud kiiremini kui ühelgi teisel seiklusel - 66,9 km/h. Olime kaardistanud ära kõik teele jäävad järved ja külapoed, naernud südamest, valanud raskel hetkel ka mõne pisara, õppinud rohkem tundma üksteist ja iseennast. Oli olnud vahva, väga vahva!


Nüüd ei jäänud muud enam teha, kui kogu seda toredust vääriliselt tähistada. Kõigepealt nautisime Õrsava järves kõik veemõnud ära, mis seal nautida oli..


Seejärel kütsime kuumaks sauna ja katsime peolaua. Et ideaalne veel ideaalsem oleks, leidsime paadikailt pikutamast Seto ühe andekaima karmoškamängija Evelin Leima, tõime talle paadiga pilli ja kuulasime viise mis sulataks külmemagi südame. Putukas sai juubeli puhul kaks pühendusega laulu, mis talle otseloomulikult kangesti hinge pugesid. Kuuvalguses lõppenud kontserdi lõpuakordiks oli kaunis Seto hümn, kaunilt inimeselt, kauni Seto järve taustal. Tulid veel mõned pisarad, seekord õnne omad.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…