Hommikul putru enam keegi keetma ei hakanud, sõime kõike mis eilsest järgi oli jäänud, kõrvale hommikuks mõeldud võileivad. Kirsiks tordil valmistas Rambo meile oma firmakat - lõkkel soojendatud sprotte õlis. Olid maitsvad tõesti. Ennem väljasõitu tuli ka meie uus sõber meie juurest läbi ja soovis head teed.
Neljas ja ühtlasi ka viimane päev pidi vähemalt teoorias olema kõige lihtsam - 29 kilomeetrit. Kuid nagu meie eelmiste päevade kogemused näitasid, siis teinekord piisab ka 500-st meetrist, et päev keeruliseks ajada. Leivaahjumäelt kusagile tagasi sõitma ei pidanud, rada jätkas sealt kus ta eelmine päev pooleli jäi. Sarnaselt eelmisele päevale sõitsime taaskord mööda voorepealset. Vahe oli selles, et seekord oli voor umbes 3 korda kitsam ja ühes sellega ka rada.
Teele oli langenud omajagu puid. Neist sai nii üle-, mööda kui ka suisa alt mindud. Kui too maastik ära tüütas, siis saime vahelduseks aasasid ületada. Nendesse oli õnneks rada juba sisse tallatud ja ülemäära rassima ei pidanud, aga tõuse ja languseid oli teel mõnuga ja see võttis omajagu võhmale. Ühel hetkel lõikas rada asfalttee, mille järel rada püstloodis mäest üles läks. Pilk matkaliste silmis ütles ainult ühte - kas kuidagi teistmoodi ei saa? Sai! Kiire pilk kaardirakendusse tuvastas, et asfalt läks mäest mööda ja liitus veidi hiljem taaskord ametliku rajaga. Panime rajavalikud hääletusele. Sellist pooltprotsenti nagu asfalt sai pole isegi Põhja Koreas nähtud. Keerasime oma rattad võidukale rajale ja hüppasime taaskord sadulasse.
Üsna hapuna näinud lõik muutus peale kurvi lahendamaks ja mõnda aega sai mõnuga lasta. Siis hakkas ühtäkki rada aina kitsamaks minema, kuni lõpus oli oht oma killavooriga kahe puu vahele kinni jääda. Valdav enamus võttis rattad käekõrvale, kuid üksikud hullud nägid olukorras võimalust. Ees esimene ja taga esimene-teine käik sees ja slaalom sai alata! Vahepeal tõmbas kõhedaks ära küll, kui rada liialt mäeservas ära käis. Antud lõik oleks olnud väljakutse ka tavavarustuses rattaga sõitjale, rääkimata meist kel sõiduvahendil mitmekümnekilone lai kandam pakiraamil.
Kui põnev lõik läbi sai, siis võtsime rahva uuesti kokku ja hakkasime otsustama, mida me oma matkaga edasi teeme. Olime selleks hetkeks sõitnud maha kilomeetreid 170, näinud ja kogenud kõike mida ootasime ning vähemalt sama palju saanud üllatusi peale. Kirsiks tordile just lõppenud krossisõit. Paremat hetke matkaga lõpparve teha polnud. Otsus tuli üsna kergelt. Valisime kõige lühema ja lihtsama trajektoori lõpp-punkti ja asusime teele.
Matk nüüd uue teekonnaga niisama kohe läbi muidugi ei saanud. Minna oli veel kilomeetreid kümme ja söömata veel lõuna. Algselt pidime Porkuni järve ääres burksipeatuse tegema, nüüd viis tee läbi Assamalla, kus pakutakse tõenäoliselt Virumaa, kui mitte kogu Eesti parimat pool-käsitööburksi. Lõpp oli käega katsutav ja osadel meist tekkis soov eelseisval lõigul endast maksimum võtta. Varustasime matkalised juhistega burksikohta ja panime esimest korda matka jooksul "gaasi põhja". Kui seni olime grupis koos sõitnud maanteel metsas 8-12km/h ja maanteel 15, siis nüüd näitas rattaspidomeeter 30-35 km/h ja laskumistel kohati isegi 47!. Sprint oli vägev ja kui me ükskord Assamallasse jõudsime siis oli maha tulles kuttidel käed põlvedel, aga nägu naeru täis.
Tragi burksitädi viskas hunniku tooreid kotlette ja mune pannile särisema ning varustas meid külma joogiga. Olime paradiisis. Õhus oli saavutuse lõhna. Muljetasime veidi läinud matkast, sõime ära oma maitsva toidu ja läksime viimasele lõigule. Tee peal möödusime Kullenga külast, kus uudishimulikele pilkudele vastasime juba tavaks saanud "Head jaani!" hüüdega. Siis Kadila asula ja olimegi viimases kurvis. Meist keegi ei teadnud kuidas meid sõprade poolt vastu võetakse. Kas neil oli üldse plaanis midagi? Selgus, et oli. Kruusa peal olid kirjad joonistatud "Natukene veel!", "Viimane kurv!" jne ja taamal nägime vastuvõtukomiteed, käes lipud ja pürotehnika. Süda kloppis sees ja pisara kiskus vägisi silma.
Olime lõpetanud läbi aegade kõige legendaarsema Pantrite Rattaseikluse. Veetnud metsas 4 päeva, neist rattaseljas 14 tundi. Saanud leitsakut ja vihma, sõitnud asfaldil, kruusal, metsateel, mudas, juurikatel ja nõgestes. Ületasime ojasid, jõgesid ja hirmsaid magistraale. Jagelesime makiitameeste ja turismitalupsühhopaatidega. Tegime vanas veoautos pannkooke. Ujusime rohkemates järvedes ja tiikides, kui kui kõikidel eelnevatel matkadel kokku. Meid endid oli ka rohkem kui kunagi varem: 15. Kunagi pole olnud kaasas nii palju lapsi, kokku käis matkalt läbi kolm last vanuses 10-12 ja kõik nad olid väga-väga tublid. Ja sellist vastuvõttu finišis pole me mitte kunagi saanud. Äge! Äitähh, et olite meiega sel väikesel seiklusel. Eks näis kuhu meie tulevikurajad viivad. Latt on igatahes kõrgel.
Neljas ja ühtlasi ka viimane päev pidi vähemalt teoorias olema kõige lihtsam - 29 kilomeetrit. Kuid nagu meie eelmiste päevade kogemused näitasid, siis teinekord piisab ka 500-st meetrist, et päev keeruliseks ajada. Leivaahjumäelt kusagile tagasi sõitma ei pidanud, rada jätkas sealt kus ta eelmine päev pooleli jäi. Sarnaselt eelmisele päevale sõitsime taaskord mööda voorepealset. Vahe oli selles, et seekord oli voor umbes 3 korda kitsam ja ühes sellega ka rada.
Teele oli langenud omajagu puid. Neist sai nii üle-, mööda kui ka suisa alt mindud. Kui too maastik ära tüütas, siis saime vahelduseks aasasid ületada. Nendesse oli õnneks rada juba sisse tallatud ja ülemäära rassima ei pidanud, aga tõuse ja languseid oli teel mõnuga ja see võttis omajagu võhmale. Ühel hetkel lõikas rada asfalttee, mille järel rada püstloodis mäest üles läks. Pilk matkaliste silmis ütles ainult ühte - kas kuidagi teistmoodi ei saa? Sai! Kiire pilk kaardirakendusse tuvastas, et asfalt läks mäest mööda ja liitus veidi hiljem taaskord ametliku rajaga. Panime rajavalikud hääletusele. Sellist pooltprotsenti nagu asfalt sai pole isegi Põhja Koreas nähtud. Keerasime oma rattad võidukale rajale ja hüppasime taaskord sadulasse.
Mõned kilomeetrid hiljem sai lihtne elu läbi ja olime omadega jälle matkateel. Ja mitte niisama matkateel vaid suisa suusarajal. Ruumi sõitmiseks oli seekord küllaga, aga tõusude ja languste suhe lõi silme eest kirjuks. Kõige vihasema tõusu tipus keeras matkatee suusarajalt maha võpsikusse. Seisime seal mahakeeramise peal jupp aega ja vaagisime, kas tasub uuesti võpsikusse siseneda või hakkame alternatiivi otsima. Otsustasime endid kokku võtta ja endid looduse rüppe usaldada. Tagantjärgi oli see õige otsus.
Üsna hapuna näinud lõik muutus peale kurvi lahendamaks ja mõnda aega sai mõnuga lasta. Siis hakkas ühtäkki rada aina kitsamaks minema, kuni lõpus oli oht oma killavooriga kahe puu vahele kinni jääda. Valdav enamus võttis rattad käekõrvale, kuid üksikud hullud nägid olukorras võimalust. Ees esimene ja taga esimene-teine käik sees ja slaalom sai alata! Vahepeal tõmbas kõhedaks ära küll, kui rada liialt mäeservas ära käis. Antud lõik oleks olnud väljakutse ka tavavarustuses rattaga sõitjale, rääkimata meist kel sõiduvahendil mitmekümnekilone lai kandam pakiraamil.
Kui põnev lõik läbi sai, siis võtsime rahva uuesti kokku ja hakkasime otsustama, mida me oma matkaga edasi teeme. Olime selleks hetkeks sõitnud maha kilomeetreid 170, näinud ja kogenud kõike mida ootasime ning vähemalt sama palju saanud üllatusi peale. Kirsiks tordile just lõppenud krossisõit. Paremat hetke matkaga lõpparve teha polnud. Otsus tuli üsna kergelt. Valisime kõige lühema ja lihtsama trajektoori lõpp-punkti ja asusime teele.
Matk nüüd uue teekonnaga niisama kohe läbi muidugi ei saanud. Minna oli veel kilomeetreid kümme ja söömata veel lõuna. Algselt pidime Porkuni järve ääres burksipeatuse tegema, nüüd viis tee läbi Assamalla, kus pakutakse tõenäoliselt Virumaa, kui mitte kogu Eesti parimat pool-käsitööburksi. Lõpp oli käega katsutav ja osadel meist tekkis soov eelseisval lõigul endast maksimum võtta. Varustasime matkalised juhistega burksikohta ja panime esimest korda matka jooksul "gaasi põhja". Kui seni olime grupis koos sõitnud maanteel metsas 8-12km/h ja maanteel 15, siis nüüd näitas rattaspidomeeter 30-35 km/h ja laskumistel kohati isegi 47!. Sprint oli vägev ja kui me ükskord Assamallasse jõudsime siis oli maha tulles kuttidel käed põlvedel, aga nägu naeru täis.
Tragi burksitädi viskas hunniku tooreid kotlette ja mune pannile särisema ning varustas meid külma joogiga. Olime paradiisis. Õhus oli saavutuse lõhna. Muljetasime veidi läinud matkast, sõime ära oma maitsva toidu ja läksime viimasele lõigule. Tee peal möödusime Kullenga külast, kus uudishimulikele pilkudele vastasime juba tavaks saanud "Head jaani!" hüüdega. Siis Kadila asula ja olimegi viimases kurvis. Meist keegi ei teadnud kuidas meid sõprade poolt vastu võetakse. Kas neil oli üldse plaanis midagi? Selgus, et oli. Kruusa peal olid kirjad joonistatud "Natukene veel!", "Viimane kurv!" jne ja taamal nägime vastuvõtukomiteed, käes lipud ja pürotehnika. Süda kloppis sees ja pisara kiskus vägisi silma.
Kommentaarid
Postita kommentaar