Otse põhisisu juurde

PR19 Neljas päev, finish!

Hommikul putru enam keegi keetma ei hakanud, sõime kõike mis eilsest järgi oli jäänud, kõrvale hommikuks mõeldud võileivad. Kirsiks tordil valmistas Rambo meile oma firmakat - lõkkel soojendatud sprotte õlis. Olid maitsvad tõesti. Ennem väljasõitu tuli ka meie uus sõber meie juurest läbi ja soovis head teed.


Neljas ja ühtlasi ka viimane päev pidi vähemalt teoorias olema kõige lihtsam - 29 kilomeetrit. Kuid nagu meie eelmiste päevade kogemused näitasid, siis teinekord piisab ka 500-st meetrist, et päev keeruliseks ajada. Leivaahjumäelt kusagile tagasi sõitma ei pidanud, rada jätkas sealt kus ta eelmine päev pooleli jäi. Sarnaselt eelmisele päevale sõitsime taaskord mööda voorepealset. Vahe oli selles, et seekord oli voor umbes 3 korda kitsam ja ühes sellega ka rada.



Teele oli langenud omajagu puid. Neist sai nii üle-, mööda kui ka suisa alt mindud. Kui too maastik ära tüütas, siis saime vahelduseks aasasid ületada. Nendesse oli õnneks rada juba sisse tallatud ja ülemäära rassima ei pidanud, aga tõuse ja languseid oli teel mõnuga ja see võttis omajagu võhmale. Ühel hetkel lõikas rada asfalttee, mille järel rada püstloodis mäest üles läks. Pilk matkaliste silmis ütles ainult ühte - kas kuidagi teistmoodi ei saa? Sai! Kiire pilk kaardirakendusse tuvastas, et asfalt läks mäest mööda ja liitus veidi hiljem taaskord ametliku rajaga. Panime rajavalikud hääletusele. Sellist pooltprotsenti nagu asfalt sai pole isegi Põhja Koreas nähtud. Keerasime oma rattad võidukale rajale ja hüppasime taaskord sadulasse.



Mõned kilomeetrid hiljem sai lihtne elu läbi ja olime omadega jälle matkateel. Ja mitte niisama matkateel vaid suisa suusarajal. Ruumi sõitmiseks oli seekord küllaga, aga tõusude ja languste suhe lõi silme eest kirjuks. Kõige vihasema tõusu tipus keeras matkatee suusarajalt maha võpsikusse. Seisime seal mahakeeramise peal jupp aega ja vaagisime, kas tasub uuesti võpsikusse siseneda või hakkame alternatiivi otsima. Otsustasime endid kokku võtta ja endid looduse rüppe usaldada. Tagantjärgi oli see õige otsus.


Üsna hapuna näinud lõik muutus peale kurvi lahendamaks ja mõnda aega sai mõnuga lasta. Siis hakkas ühtäkki rada aina kitsamaks minema, kuni lõpus oli oht oma killavooriga kahe puu vahele kinni jääda. Valdav enamus võttis rattad käekõrvale, kuid üksikud hullud nägid olukorras võimalust. Ees esimene ja taga esimene-teine käik sees ja slaalom sai alata! Vahepeal tõmbas kõhedaks ära küll, kui rada liialt mäeservas ära käis. Antud lõik oleks olnud väljakutse ka tavavarustuses rattaga sõitjale, rääkimata meist kel sõiduvahendil mitmekümnekilone lai kandam pakiraamil.



Kui põnev lõik läbi sai, siis võtsime rahva uuesti kokku ja hakkasime otsustama, mida me oma matkaga edasi teeme. Olime selleks hetkeks sõitnud maha kilomeetreid 170, näinud ja kogenud kõike mida ootasime ning vähemalt sama palju saanud üllatusi peale. Kirsiks tordile just lõppenud krossisõit. Paremat hetke matkaga lõpparve teha polnud. Otsus tuli üsna kergelt. Valisime kõige lühema ja lihtsama trajektoori lõpp-punkti ja asusime teele.



Matk nüüd uue teekonnaga niisama kohe läbi muidugi ei saanud. Minna oli veel kilomeetreid kümme ja söömata veel lõuna. Algselt pidime Porkuni järve ääres burksipeatuse tegema, nüüd viis tee läbi Assamalla, kus pakutakse tõenäoliselt Virumaa, kui mitte kogu Eesti parimat pool-käsitööburksi. Lõpp oli käega katsutav ja osadel meist tekkis soov eelseisval lõigul endast maksimum võtta. Varustasime matkalised juhistega burksikohta ja panime esimest korda matka jooksul "gaasi põhja". Kui seni olime grupis koos sõitnud maanteel metsas 8-12km/h ja maanteel 15, siis nüüd näitas rattaspidomeeter 30-35 km/h ja laskumistel kohati isegi 47!. Sprint oli vägev ja kui me ükskord Assamallasse jõudsime siis oli maha tulles kuttidel käed põlvedel, aga nägu naeru täis.




Tragi burksitädi viskas hunniku tooreid kotlette ja mune pannile särisema ning varustas meid külma joogiga. Olime paradiisis. Õhus oli saavutuse lõhna. Muljetasime veidi läinud matkast, sõime ära oma maitsva toidu ja läksime viimasele lõigule. Tee peal möödusime Kullenga külast, kus uudishimulikele pilkudele vastasime juba tavaks saanud "Head jaani!" hüüdega. Siis Kadila asula ja olimegi viimases kurvis. Meist keegi ei teadnud kuidas meid sõprade poolt vastu võetakse. Kas neil oli üldse plaanis midagi? Selgus, et oli. Kruusa peal olid kirjad joonistatud "Natukene veel!", "Viimane kurv!" jne ja taamal nägime vastuvõtukomiteed, käes lipud ja pürotehnika. Süda kloppis sees ja pisara kiskus vägisi silma.


Olime lõpetanud läbi aegade kõige legendaarsema Pantrite Rattaseikluse. Veetnud metsas 4 päeva, neist rattaseljas 14 tundi. Saanud leitsakut ja vihma, sõitnud asfaldil, kruusal, metsateel, mudas, juurikatel ja nõgestes. Ületasime ojasid, jõgesid ja hirmsaid magistraale. Jagelesime makiitameeste ja turismitalupsühhopaatidega. Tegime vanas veoautos pannkooke. Ujusime rohkemates järvedes ja tiikides, kui kui kõikidel eelnevatel matkadel kokku. Meid endid oli ka rohkem kui kunagi varem: 15. Kunagi pole olnud kaasas nii palju lapsi, kokku käis matkalt läbi kolm last vanuses 10-12 ja kõik nad olid väga-väga tublid. Ja sellist vastuvõttu finišis pole me mitte kunagi saanud. Äge! Äitähh, et olite meiega sel väikesel seiklusel. Eks näis kuhu meie tulevikurajad viivad. Latt on igatahes kõrgel.












Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…