Ei ole vist jupp aega midagi nii kõvasti oodanud kui seda, et ükskord ometi see rattaseiklus pihta hakkaks. Kõik need kärsitud kliendid, venivad tähtajad ja närvilised linnainimesed haihtusid meie meelest kui rongiuksed Lohus selja taga sulgusid. Otsekui Gandalf oleks oma valge sauaga vastu perrooni põrutanud ja pealinna halvale energiale "You shall not pass!" käsutand.
Jook lahendatud, panime selga ahjusoojad Pantrite Rattaseikluse vestid ja asusime teele. Ääremärkusena mainin, et logodega eraldusvestid on siinkirjutaja ammune unistus olnud, mis nüüd lõpuks realiseerus. Täidavad nad laias laastus kahte eesmärki: esiteks markeerivad kuulumist ühisesse üritusse ja teisalt aitavad liikluses silma paista. Lisaks erksale värvile on osa kirjast tehtul helkurkilest.
Jah Elroni konduktor oli seekord erakordselt õel sattunud, jah me peaaegu ei mahtunud oma 12 täisvarustuses rattaga rongi ära (mis oli ilmselt ka üks tõreduse peamisi põhjuseid), aga sel kõigel pold tähtsust, sest päike paistis, linnud laulsid ja Riisman avas traditsioonilise perroonišhampuse. Siit kuni pühapäevani pole meil ühtegi kellaaega mida püüda ja telefoniäratust mis magusa une hävitaks, on ainult meie ja teekond.
Jook lahendatud, panime selga ahjusoojad Pantrite Rattaseikluse vestid ja asusime teele. Ääremärkusena mainin, et logodega eraldusvestid on siinkirjutaja ammune unistus olnud, mis nüüd lõpuks realiseerus. Täidavad nad laias laastus kahte eesmärki: esiteks markeerivad kuulumist ühisesse üritusse ja teisalt aitavad liikluses silma paista. Lisaks erksale värvile on osa kirjast tehtul helkurkilest.
Teekond ja tegelikult terve päev sai üsna sündmustetiine. Peale põgusat sisseelamisperioodi hakkas rada iseloomu näitama. Asfalt ja sile kruus asendus vööni rohuga, mida palistamas tihe võpsik. Käigud läksid aina madalamaks. Kiskus põnevaks.
Metsal on traditsioon kohe alguses välja tuua möödalaskmised ettevalmistuses. Kõik mis kehvasti kinni kukub küljest või vajub ära. Päeva esimeses osas sai omajagu korrigeerimistööd tehtud, kord pidi ka matkajuht oma punase pararanduspauna välja võtma. Kuid vaatamata mõningatele viperustele võis rataste ettevalmistusega ikkagi rahule jääda.
Ükshetk muutus võpsik jälle teeks ja seejärel suisa asfaldiks. Leidsime ennast Järlepa asumist. Esmapilgul tavalise Eesti väikekohana tundunud paigal oli meile paar üllatust plaanis. Alustuseks komistasime trassiplaneerijalegi teadmata poe otsa, kus lahke müüa meile külmahigiga kaetud õlut ja muud head paremat müüs. Kui me olime ennast lahedalt poe ette piknikule sättinud, küsis müüatädi, ega me juhuslikult järve ujuma minna ei taha? Pidavalt 600 meetri kaugusel olema ja täitsa tore paik.
Ja tore paik see tõesti oli. Mõnisada meetrit väntamist ja leidsime end kohast kus käed vaatepildist rippu vajusid. Väikese inimtühja liivaranna ääres oli kai paatidega, kai otsas koht vettehüppamiseks ja redel ülesronimiseks. Rannas oli kaks pikka lauda mis otsegui kutsusid meid oma lõunasööki varasemaks nihutama. Lõime kõigile lähiplaanidele käega, varustasime end uimaritega ja lasime järvel end lõbustada. Vees hullamisest külkastunud, lükkasime poti koos seljankaga priimusele ja kukkusime kokkama. Törts vajas see priimusel küpsetamine harjumist. Natukene kõrbes seljankapõhi ära, aga laias laastus see meie söögielamust ei varjutanud.
Hiljem teele asudes leidsime end mõnusalt kruusateelt mis oli puhas propakanda, sest kohe varsti lajatas rada meile täie rammuga. Sisenesime lõigule mille hiljem mehetegijaks nimetasime. Kahe poisi järgi kes nende kilomeetrite vältel ilmselt oluliselt mehestusid. Ligi 30 kraadise leitsakuga läbi paksu heina rassida on kogemus omaette. Kirsiks tordil äbarikud palksillad, mille ületamine pani kogu õllest puretud tasakaalu proovile.
Üks hetk sai see seiklus ikkagi läbi ja leidsime end saekaatri juurest, kust algas juba inimlik kruusalõik. Teel möödusime Jüriöö mälestusmärgist, pirakast lehmakarjast ja lõpuks leidsime endid neljarealist Tartu maanteed ületamas. Juba metsaidülliga harjununa tundus see meeletu liiklusvoog koletisena teiselt planeedilt. Teadsime, et peame selle kolliga veel kaks korda kohtama ja seda oluliselt lähedamalt kui seekordne ülesõidusild.
Veidike luksusliku kergliiklusteed ja saimegi oma rattad Kose Konsumi ette keerata, mis ühtlasi märkis viimast peatuspaika ennem ööbimiskohta. Oli minna veel 13 kilomeetrit.
Pilk poe külastajate ja töötajate silmis õhkus umbusust kui 12 higist matkalist sisse vajus, roosad vestid paljaste torsode peale tõmmatud. Me ei lasknud end uut moodi tähelepanust segada ja täiendasime oma moonavarud.
Raja lõpp läks suhteliselt lenneldes kui välja arvata ebameeldiv sõit mööda Tartu maanteed. Kui väikestel teedel juhid tõmbasid meie killavoori nähes hoo maha ja tihti lehvitasid, siis sel teel kehtis vaid tugevama õigus. Õnneks sai see jubedus kähku läbi ja mets võttis taaskord enda rüppe.
Lõpuspurdina saime mööda Paunküla maastikukaitseala künkaid üles-alla sõita ja vahetult ennem laagripaika raba laudteel vigursõitu harrastada. Paar koomilist kukkumist hiljem jõudsime selguseni, et lihtsam on ratast lükata.
Paunküla RMK lõkkekohta jõudes leidsime sealt eest teise seltskonna. Nagu linnalähedaste lõkkekohtadega tihti on, siis tegemist ei olnud muhedate matka vandersellidega, vaid suhteliselt ebasümpaatse autoseltskonnaga. Saime alguses küll loa neilt lõkkeaset küpsetamiseks kasutada, aga kui hiljem pakkusime vahetust katusealusega, siis vastati, et heameelega ei näeks nad meid kummaski olesklelukohas. Et meist lõplikult lahti saada, toodi välja kõikide kalevipoegade lemmiklaps - Makita raadio ja asuti usinasti linnulaulu tapma. Targem annab järele ja üks hetk otsustas valdav enamus meist telgiga järve äärde kolida. Iga asi on milleski hea ja uus laagripaik osutus võrratuks. Õhtupoolik möödus muljetades, tavapärast pantrihuumorit genereerides ning mõnusat järveujumist harrastades.
Ennem magamaminemist näitas ilmataat kõikidele meie tühmidele ilmaäppidele koha kätte ja kukkus meile vihma peale kallama. Osa meist siirdus telki edasi mõmisema, kui hiljem õhk otsa sai siis siirdusime õue vihna kätte tegusid tegema. Õhtu veidrama vaatepildi tiitli pälvis konkurentsitult Allan, kes ihualasti oma kahe puu vahele kinnitatavale telk-ollusele vihmakaitset ehitada üritas. Oli olnud üks meeleolukas päev. Kolm veel minna.
Hiljem teele asudes leidsime end mõnusalt kruusateelt mis oli puhas propakanda, sest kohe varsti lajatas rada meile täie rammuga. Sisenesime lõigule mille hiljem mehetegijaks nimetasime. Kahe poisi järgi kes nende kilomeetrite vältel ilmselt oluliselt mehestusid. Ligi 30 kraadise leitsakuga läbi paksu heina rassida on kogemus omaette. Kirsiks tordil äbarikud palksillad, mille ületamine pani kogu õllest puretud tasakaalu proovile.
Üks hetk sai see seiklus ikkagi läbi ja leidsime end saekaatri juurest, kust algas juba inimlik kruusalõik. Teel möödusime Jüriöö mälestusmärgist, pirakast lehmakarjast ja lõpuks leidsime endid neljarealist Tartu maanteed ületamas. Juba metsaidülliga harjununa tundus see meeletu liiklusvoog koletisena teiselt planeedilt. Teadsime, et peame selle kolliga veel kaks korda kohtama ja seda oluliselt lähedamalt kui seekordne ülesõidusild.
Veidike luksusliku kergliiklusteed ja saimegi oma rattad Kose Konsumi ette keerata, mis ühtlasi märkis viimast peatuspaika ennem ööbimiskohta. Oli minna veel 13 kilomeetrit.
Pilk poe külastajate ja töötajate silmis õhkus umbusust kui 12 higist matkalist sisse vajus, roosad vestid paljaste torsode peale tõmmatud. Me ei lasknud end uut moodi tähelepanust segada ja täiendasime oma moonavarud.
Raja lõpp läks suhteliselt lenneldes kui välja arvata ebameeldiv sõit mööda Tartu maanteed. Kui väikestel teedel juhid tõmbasid meie killavoori nähes hoo maha ja tihti lehvitasid, siis sel teel kehtis vaid tugevama õigus. Õnneks sai see jubedus kähku läbi ja mets võttis taaskord enda rüppe.
Lõpuspurdina saime mööda Paunküla maastikukaitseala künkaid üles-alla sõita ja vahetult ennem laagripaika raba laudteel vigursõitu harrastada. Paar koomilist kukkumist hiljem jõudsime selguseni, et lihtsam on ratast lükata.
Paunküla RMK lõkkekohta jõudes leidsime sealt eest teise seltskonna. Nagu linnalähedaste lõkkekohtadega tihti on, siis tegemist ei olnud muhedate matka vandersellidega, vaid suhteliselt ebasümpaatse autoseltskonnaga. Saime alguses küll loa neilt lõkkeaset küpsetamiseks kasutada, aga kui hiljem pakkusime vahetust katusealusega, siis vastati, et heameelega ei näeks nad meid kummaski olesklelukohas. Et meist lõplikult lahti saada, toodi välja kõikide kalevipoegade lemmiklaps - Makita raadio ja asuti usinasti linnulaulu tapma. Targem annab järele ja üks hetk otsustas valdav enamus meist telgiga järve äärde kolida. Iga asi on milleski hea ja uus laagripaik osutus võrratuks. Õhtupoolik möödus muljetades, tavapärast pantrihuumorit genereerides ning mõnusat järveujumist harrastades.
Ennem magamaminemist näitas ilmataat kõikidele meie tühmidele ilmaäppidele koha kätte ja kukkus meile vihma peale kallama. Osa meist siirdus telki edasi mõmisema, kui hiljem õhk otsa sai siis siirdusime õue vihna kätte tegusid tegema. Õhtu veidrama vaatepildi tiitli pälvis konkurentsitult Allan, kes ihualasti oma kahe puu vahele kinnitatavale telk-ollusele vihmakaitset ehitada üritas. Oli olnud üks meeleolukas päev. Kolm veel minna.
Kommentaarid
Postita kommentaar