Otse põhisisu juurde

PR19 Esimene päev, lahtu sa linna halb energia!

Ei ole vist jupp aega midagi nii kõvasti oodanud kui seda, et ükskord ometi see rattaseiklus pihta hakkaks. Kõik need kärsitud kliendid, venivad tähtajad ja närvilised linnainimesed haihtusid meie meelest kui rongiuksed Lohus selja taga sulgusid. Otsekui Gandalf oleks oma valge sauaga vastu perrooni põrutanud ja pealinna halvale energiale "You shall not pass!" käsutand.



Jah Elroni konduktor oli seekord erakordselt õel sattunud, jah me peaaegu ei mahtunud oma 12 täisvarustuses rattaga rongi ära (mis oli ilmselt ka üks tõreduse peamisi põhjuseid), aga sel kõigel pold tähtsust, sest päike paistis, linnud laulsid ja Riisman avas traditsioonilise perroonišhampuse. Siit kuni pühapäevani pole meil ühtegi kellaaega mida püüda ja telefoniäratust mis magusa une hävitaks, on ainult meie ja teekond.


Jook lahendatud, panime selga ahjusoojad Pantrite Rattaseikluse vestid ja asusime teele. Ääremärkusena mainin, et logodega eraldusvestid on siinkirjutaja ammune unistus olnud, mis nüüd lõpuks realiseerus. Täidavad nad laias laastus kahte eesmärki: esiteks markeerivad kuulumist ühisesse üritusse ja teisalt aitavad liikluses silma paista. Lisaks erksale värvile on osa kirjast tehtul helkurkilest.


Teekond ja tegelikult terve päev sai üsna sündmustetiine. Peale põgusat sisseelamisperioodi hakkas rada iseloomu näitama. Asfalt ja sile kruus asendus vööni rohuga, mida palistamas tihe võpsik. Käigud läksid aina madalamaks. Kiskus põnevaks.


Metsal on traditsioon kohe alguses välja tuua möödalaskmised ettevalmistuses. Kõik mis kehvasti kinni kukub küljest või vajub ära. Päeva esimeses osas sai omajagu korrigeerimistööd tehtud, kord pidi ka matkajuht oma punase pararanduspauna välja võtma. Kuid vaatamata mõningatele viperustele võis rataste ettevalmistusega ikkagi rahule jääda.


Ükshetk muutus võpsik jälle teeks ja seejärel suisa asfaldiks. Leidsime ennast Järlepa asumist. Esmapilgul tavalise Eesti väikekohana tundunud paigal oli meile paar üllatust plaanis. Alustuseks komistasime trassiplaneerijalegi teadmata poe otsa, kus lahke müüa meile külmahigiga kaetud õlut ja muud head paremat müüs. Kui me olime ennast lahedalt poe ette piknikule sättinud, küsis müüatädi, ega me juhuslikult järve ujuma minna ei taha? Pidavalt 600 meetri kaugusel olema ja täitsa tore paik.



Ja tore paik see tõesti oli. Mõnisada meetrit väntamist ja leidsime end kohast kus käed vaatepildist rippu vajusid. Väikese inimtühja liivaranna ääres oli kai paatidega, kai otsas koht vettehüppamiseks ja redel ülesronimiseks. Rannas oli kaks pikka lauda mis otsegui kutsusid meid oma lõunasööki varasemaks nihutama. Lõime kõigile lähiplaanidele käega, varustasime end uimaritega ja lasime järvel end lõbustada. Vees hullamisest külkastunud, lükkasime poti koos seljankaga priimusele ja kukkusime kokkama. Törts vajas see priimusel küpsetamine harjumist. Natukene kõrbes seljankapõhi ära, aga laias laastus see meie söögielamust ei varjutanud.


Hiljem teele asudes leidsime end mõnusalt kruusateelt mis oli puhas propakanda, sest kohe varsti lajatas rada meile täie rammuga. Sisenesime lõigule mille hiljem mehetegijaks nimetasime. Kahe poisi järgi kes nende kilomeetrite vältel ilmselt oluliselt mehestusid. Ligi 30 kraadise leitsakuga läbi paksu heina rassida on kogemus omaette. Kirsiks tordil äbarikud palksillad, mille ületamine pani kogu õllest puretud tasakaalu proovile.


Üks hetk sai see seiklus ikkagi läbi ja leidsime end saekaatri juurest, kust algas juba inimlik kruusalõik. Teel möödusime Jüriöö mälestusmärgist, pirakast lehmakarjast ja lõpuks leidsime endid neljarealist Tartu maanteed ületamas. Juba metsaidülliga harjununa tundus see meeletu liiklusvoog koletisena teiselt planeedilt. Teadsime, et peame selle kolliga veel kaks korda kohtama ja seda oluliselt lähedamalt kui seekordne ülesõidusild.

Veidike luksusliku kergliiklusteed ja saimegi oma rattad Kose Konsumi ette keerata, mis ühtlasi märkis viimast peatuspaika ennem ööbimiskohta. Oli minna veel 13 kilomeetrit.


Pilk poe külastajate ja töötajate silmis õhkus umbusust kui 12 higist matkalist sisse vajus, roosad vestid paljaste torsode peale tõmmatud. Me ei lasknud end uut moodi tähelepanust segada ja täiendasime oma moonavarud.

Raja lõpp läks suhteliselt lenneldes kui välja arvata ebameeldiv sõit mööda Tartu maanteed. Kui väikestel teedel juhid tõmbasid meie killavoori nähes hoo maha ja tihti lehvitasid, siis sel teel kehtis vaid tugevama õigus. Õnneks sai see jubedus kähku läbi ja mets võttis taaskord enda rüppe.


Lõpuspurdina saime mööda Paunküla maastikukaitseala künkaid üles-alla sõita ja vahetult ennem laagripaika raba laudteel vigursõitu harrastada. Paar koomilist kukkumist hiljem jõudsime selguseni, et lihtsam on ratast lükata.


Paunküla RMK lõkkekohta jõudes leidsime sealt eest teise seltskonna. Nagu linnalähedaste lõkkekohtadega tihti on, siis tegemist ei olnud muhedate matka vandersellidega, vaid suhteliselt ebasümpaatse autoseltskonnaga. Saime alguses küll loa neilt lõkkeaset küpsetamiseks kasutada, aga kui hiljem pakkusime vahetust katusealusega, siis vastati, et heameelega ei näeks nad meid kummaski olesklelukohas. Et meist lõplikult lahti saada, toodi välja kõikide kalevipoegade lemmiklaps - Makita raadio ja asuti usinasti linnulaulu tapma. Targem annab järele ja üks hetk otsustas valdav enamus meist telgiga järve äärde kolida. Iga asi on milleski hea ja uus laagripaik osutus võrratuks. Õhtupoolik möödus muljetades, tavapärast pantrihuumorit genereerides ning mõnusat järveujumist harrastades.




Ennem magamaminemist näitas ilmataat kõikidele meie tühmidele ilmaäppidele koha kätte ja kukkus meile vihma peale kallama. Osa meist siirdus telki edasi mõmisema, kui hiljem õhk otsa sai siis siirdusime õue vihna kätte tegusid tegema. Õhtu veidrama vaatepildi tiitli pälvis konkurentsitult Allan, kes ihualasti oma kahe puu vahele kinnitatavale telk-ollusele vihmakaitset ehitada üritas. Oli olnud üks meeleolukas päev. Kolm veel minna.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…