Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat
meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks
kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja
kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis
lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust
pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja
hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.
Pudru osas suuri üllatusi polnud, see oli vähemalt sama maitsev nagu õhtusöök.
Omamoodi üllatuse suutis sepistada hoopis mees, kes ei söö ei hommikusööki ega
ammugi mitte putru. Pidavat mingi sõjaväe trauma olema. Kuna tegemist on
väga-väga vana mehega, siis jääb iga ühe enda arvata, mis õudust talle
tsaariarmees pudru pähe pakuti. Aga jaanikuu kahekümne viienda päeva hommikul
härra Karp seisis Kirikumäel, käes kauss pudruga ja näol lai naeratus. Ütle
veel, et vanale hobule kaera söömist ei õpeta..
Pudrud söödud, hakkasime vaikselt kodinaid ratastele kruvima. Mõned mehed
muidugi mitte nii vaikselt. Nimelt olid osad meist otsustanud varakult
Vastseliinasse sõita, et varakult järjekordset vaatamisväärsust kohaliku Coopi
näol külastada. Siit ka ilmselt põhjus miks osadel meie külastatud poodidel
oli tavapärase "Alkoholi müüakse kuni.." meeldetuletuse asemel "Alkoholi
müüakse alates.." kiri.
Lehvitasime jotadele ja rullisime omi sokke edasi, kuniks ka pakid kenasti
kinnitatud saime ja sadulasse istusime. Kannid andsid märku, et eile oli
suuremat sorti ratta seljas istumine toimunud. Persevalu kiuste oli tee
Vastseliinasse mõnus, pakkudes lõpusirgel meeleoluka mäest alla kimamise
lõigu, kus tragimatel oli aleviku piiril võimalik isegi kiirust ületada.
Jotad leidsime nagu ikka - poe eest õlut joomas. Näitasime oma pettumust
Sotsiaalministeeriumi ebaõnnestunud karskluspüüdluste üle ja soetasime ka
endale mõned külmad joogid. Coopi ees möödus aeg lõbusalt. Lahked kohalikud
käisid meile kaasa tundmas, et seuksel palaval päeval jahedas istumise asemel
ratastega väntame. Üks paksu karvaga kohalik kutsa tuli ja vaatas meile
pilguga otsa, mis võis tähendada ainult üht: ta teab mida me tunneme.
Vahetult ennem väljasõitu turgatas meile pähe, et me pidime ju omi
toiduvarusid seal täiendama. Sai siis vorstide, hapukoorte, kurkidega
neljandat korda sama kassiiri juurde mindud. Tädile valmistas meie
siiberdamine palju nalja ja lubas meid vajadusel kella üheksani õhtul
teenindada. Nii kaua me kahjuks ei saanud Vastseliinas olla. Jätsime hüvasti
ja väntasime sinna suunas kust hommikul päike välja punnitas.
Järgmiseks peatuseks valisime Vana-Vastseliina. Seekord oli meil kindel plaan
piiskoplinnuse näol vaatamisväärsust külastada, maksku mis maksab! Kuid nagu
tuletus Robert Burnsi luuletusest ütleb:
the best laid plans of mice and men often go awry,
siis keegi õel inimene oli otse linnuse ette kõrtsu ehitanud. Et meid oma
valikuteks eriliselt nõrgaks teha, pakuti seal maitsvat kartulisalatit ja
kohalikku külma mõdu. Protsendiks suisa üheksa kraadi!
Seal me siis jahedas kõrtsus endid kosutasime ja muljetasime. Omamoodi
meelelahutus oli ka kempsus voolava vee vaatamine, mida siis üksteisele
kirjeldamas käidud sai. Niisked salfrätikud ja järved olid juba mõnda aega
meie ainsad pesemisvahendid olnud.
Nii palju me küll linnuse poolega kokku puutusime, et kirjeldasime sealse
infotöötajale omi matkaplaane ja tema endi omi. Taaskord tõdeti meile
ilmselget fakti, et palav on. Neiu juhatas meid õige teeotsani, mis meid üle
Piusa jõe viiks. Lehvitasime ja väntasime tuldud teed tagasi, et siis mõnesaja
meetri pärast metsa keerata.
Väikese pusimise peale leidsime väikese puusilla metsast üles ja suundusime
edasi jaanituleplatsile, kus tegime ühe sunnitud peatuse, et väikse Steni
koorem parandada. Kodinad kinni tõmmatud, suundusime selle matka rohusemale
lõigule, mis kangesti meenutas mullust Neerutit.
Natukene rohusel jõeäärel mütatut, lõime sellele kõigele käega ja suundusime
mõistlikumat teed otsima. Vahepeal vajas matka noorim veidi pidurite
turgutust, millega ta ise väga suurepäraselt hakkama sai.
Ei läinud palju, kui rataste all vihises jälle asfalt. Tee mure lahendatud,
asusime lõunasöögi paika otsima. Osad meist olid küll kõhud kõrtsus kenasti
täis söönud, aga valdaval enamusel loksus kotis Vastseliinast ostetud lõuna ja
see vajas konsumeerimist. Too oli ka ainus (planeeritud) kord matkal, kus
igaüks ise oma toidukorra eest vastutas. Nimetagem seda siis koka puhkuseks
või võimaluseks inimestel neid toite maitsta, mida nad ühisköögi puhul kõige
rohkem igatsenud on.
Ei läinud palju, kui paremal terendas maaliline paik muruplatsi, jõekese ja
seda ületavate sildadega. Asi oli otsustatud! Olime just oma salatikausid
lahti katkunud ja pudrused sporgid koti põhjast välja kaevanud, kui
kõrvalmajast vupsas välja proua, kes meile pidulikult teatas, et oleme tema
maa peal. Läbirääkimistesse astus Tauno ja tulemuseks saime loa oma piknik
lõpuni pidada, tingimusega, et me "lollusi ei tee". Lubasime seal olles
suurematest koerustest hoiduda ja kukkusime mugima.
Nagitsad ja võikud sees, ajasime korda ühe olulise asja. Nimelt oli Nõmme
Kalju kaptenil Igor Subbotinil tol päeval juubel ja selle tarbeks oli tarvis
talle laul saata.
Laul läbi interneti adressaadini toimetatud, tegime veel mõned suplused
väga-väga karges Piusa jões ja kütsime edasi. Mõne aja pärast vahetasime
asfaldi metsasema tee vastu, mis viis meid jätkuvalt mööda Piusa jõge.
Tagantjärgi võib öelda, et tol päeval me jõest me sellest jõest heas mõttes
lahti ei saanudki. Ikka ja jälle tuli ta meid kusagilt võsa tagant kõrva
sulistades võrgutama, kuniks me lõpuks leebusime ja temaga öö veetsime. Aga
ärgem rutakem sündmustes ette. Kõigepealt tuli meil läbida selle matka
ohtlikumad lõigud..
Algul pold nagu hullu midagi. Lihtsalt tõusud olid maru karmid. Ühe sellise
tõusu peal kohtasime motomatkajaid, kellele paar viisakusnalja viskasime ja
siis üles edasi sõtkusime. Käest hakkas minema siis, kui tõusudele hakkasid
järgnema langused.
Nagu teada, siis pidur on kiiruse surm ja kõik energia mida sa klotsidesse
tapad, pead pärast hiljem vändates kompenseerima. Seda põhimõtet jälgides
võtsid nii mõnedki meist neid languseid maru julgelt. Tulemuseks efektsed
väljasõidud ja Tauno puhul ka muljetavaldav uperpall.
Kui Anttid-Erkid pääsesid kerge ehmatuse ja lõbusate mälestustega, siis Tauns
vajas omajagu tohterdamist. Kukkumine oli naha röövinud nii õlalt kui kätelt.
Sellist rahutut hinge on muidugi sama lihtne tohterdada, kui lahtist surve all
olevat tuletõrjevoolikut püüda. Lõpuks suutis mees rohkem kui 3 sekundit
paigal püsida ja sai vajalikud lapid peale.
Kõik inimkuulid põõsast üles korjatud, suundusime laia kruusa peale, kus ootas
meid kohe muljetavaldav tõus. Kõvemad kütsid eest ning tagant "esimesed" peale
ja väntasid üles. Laisemad lükkasid kõrvalt.
Mäe otsast leidsime eest kaks rattamatkajat. Olime juba jupp aega kolleege
otsinud, aga siiani olime ainult euromatkajaid kohanud. Teate küll sellised
kes mööda asfalti hotellist-hotelli kulgevad ning saateautodest tikuvõileibu
ja käsitöölimonaadi ampsamas käivad. Rattamatkajaid kes oma varustust ise
kaasas veavad ja on valmis ka metsas ööbima, pold siiani veel näinud.
Sportlikus mõttes oli too paarike meist muidugi kolm korda üle. Nende
päevatrass oli umbes sama suur kui meie kogu matk, aga ega meil midagi
häbeneda ka pole. Eesmärgid on lihtsalt erinevad. Meie siht on muidu
matkakauge seltskond viia veidi mugavustsoonist välja, pakkudes neile
jõukohast katsumust, kus tavapärasest suurem rõhk seltskondlikul osal. Päevas
kolmekohalise numbri sõtkumise asemel eelistame me värvikate karakteritega
suhtlemist, enda erinevatesse veekogudesse kastmist ja kõige muu toreda veidi
pikemat nautimist. Nagu Andres peale matka tõdes, siis me oleme nagu seltskond
misfitte, kelle jaoks ühtegi sobivat ametliku matka polegi olemas ja
seega peame seda ise korraldama.
See kui erinev on meie rattaline võimekus nendest, sai kohe selgeks, kui
paarikese soovitatud rajale läksime. Rada mis pidi "algul olema natukene
ebameeldiv ja siis kohe heaks minema", oli meite jaoks lõpuni ilgelt tüütu.
Kuid päeva lõpuks oli meil ikkagist hea meel, et neid kuulda võtsime, sest
seda lõiku läbimata poleks me jõudnud paradiisi, aga sellest veidikene hiljem.
Ennem veidi sellest "heast rajast", mis koosnes valdavalt liivast, siis veel
liivast ja kui liivalõigud läbi, tuli kohe varsti veel rohkem liiva. Kui just
kerge lastiga fatbikega ei sõida, siis pole ratturile liivast mingit rõõmu.
Loomulikult jätkus liivas ka meie käntsa käimise seeria. Loodetud kukeseente
asemel tuli võsast hoopis sõpru korjata. Hiljem laagriplatsil sai võrreldud,
kellel uhkemad sinikad kerel. Kurjoosel kombel jäid tervemaks kõige
hulljulgemad sõitjad.
Siit üks ilmekas näide liiva riukalikusest. Selle blogi autor ja mitteametlik
päevapiltnik üritas antud lõigul paari head klõpsu saada. Kõige pealt järgnev
pilt..
..millele järgnes kohe kukkumine, mis kummalisel kombel ka pildile jäänud..
Mingi hetk viskab see põõsas istumine üle. Eriti kui su soov on edasi liikuda.
OruxMap väitis, et teel on RMK Härma lõkkekoht. Otsustasime seal törtsu hinge
tõmmata ja oma sinikad üle lugeda. Kohale jõudes kõik need "korraks" jutud
lakkasid olemast, sest olime saabunud paradiisi..
Piusa jõgi tegi ümber laia laagriplatsi ringi. Teisel pool jõge oli veekogu
uuristanud Eesti mõistes hiiglasliku liivakalju, millel pikad männid mütsiks
peas. Allikad olid jõe küll päris külmaks jahutanud, aga kuna väljas oli
jätkuvalt leitsak, siis viskasime üleliigse seljast ja sulpsasime sisse.
Matkajate konsentratsioon siin piirkonnas oli senise matka suurim. Erandiks
polnud ka Härma. Kohtasime seal vaprat naist, kes oli alates mai keskpaigast
teel olnud, jättes seljataha muljetavaldavad 600 kilomeetrit Peraküla-Ahijärve
matkateed.
Pakkusime talle kõike mida meil kaasas oli, millest ta viisakalt keeldus.
Lõpuks keeldus ka ta meie seltskonnast, põhjuseks valusad kogemused ühe
suurema autoseltskonnaga. Proovisime teda küll veenda, et me oleme toredad
sellid ja kindlasti pole tal meie puhul tarvis millegi pärast muretseda, aga
saime vastuseks, et seda ütles ka too eelmine seltskond. Eks moel on see ka
arusaadav. Üksinda rändav naisterahvas peab kahjuks sügavalt kaaluma kellega
ja kuhu ta laagrisse jääb.
Vahetult peale vapra ränduri lahkumist saabus üks paarike, kes meie jutukat
seltskonda ei peljanud. Söödsime neil tänutäheks kõhud kenasti täis. Meie
menüü pani neid muidugi veidi imestama, sest õhtusöögiks oli matka kohta
ebatavalised grillvorstid, hapukoore-tomati-kurgi salati ja kartulipudruga.
Kes see ikka jõuab lõpmatuseni konserve ja pulberkastet süüa.
Kuna me oleme ikkagist jalkafännid, siis asusime telefonist Kalju-Tammeka
mängu vaatama, mille me mõnusa 2:0 skooriga võidsime. Pidu võis alata!
Tähistamisi oli erinevaid. Kes läks kargesse jõkke sõpru veega pritsima, kes
trimpas sõpradega metsajooki, kes ehitas endale eriliselt tuusa vedelemise
pesa..
Kõik see oli vahva ja tore, aga lahendamata oli jätkuvalt küsimus: mis edasi?
Meil oli oma tegelikust ööbimiskohast 10 kilomeetrit puudu. Kui me nüüd
laagrisse jääksime, siis lisaksime järgmisele päevale automaadselt pinutäie
kilomeetreid otsa. Vaidlused olid tulised, aga päädisid lõpuks paigale
jäämisega, kuid samas pisukese plaanimuutusega. Põhiline argument jäämiseks
oli, et ööbimiseks planeeritud Piusa lõkkekohas polnud veekogu. Väljas oli
palav ning mingit leevendust ei tõotanud ka järgmine päev tuua. Lisaks oli
praegune paik väga-väga kena.
Lisakilomeetrite probleemi lahendasime lihtsalt: saadsime OruxMapi koos RMK
rajaga teenitud puhkusele ja lasime GoogleMapsil kõikse otsema tee Värskasse
tõmmata. Tulemuseks sama kilometraaž, mis originaalis olema pidi. Kuna
järgmise päeva õhtul pidi meil ka suurem lõpupidu tulema, siis sobis lihtsam
rada meile maru hästi. Kodust neid ridu kirjutades võib tagantjärgi tõdeda, et
tegemist oli maru aruka otsusega.
Kommentaarid
Postita kommentaar