Otse põhisisu juurde

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.


Pudru osas suuri üllatusi polnud, see oli vähemalt sama maitsev nagu õhtusöök. Omamoodi üllatuse suutis sepistada hoopis mees, kes ei söö ei hommikusööki ega ammugi mitte putru. Pidavat mingi sõjaväe trauma olema. Kuna tegemist on väga-väga vana mehega, siis jääb iga ühe enda arvata, mis õudust talle tsaariarmees pudru pähe pakuti. Aga jaanikuu kahekümne viienda päeva hommikul härra Karp seisis Kirikumäel, käes kauss pudruga ja näol lai naeratus. Ütle veel, et vanale hobule kaera söömist ei õpeta..


Pudrud söödud, hakkasime vaikselt kodinaid ratastele kruvima. Mõned mehed muidugi mitte nii vaikselt. Nimelt olid osad meist otsustanud varakult Vastseliinasse sõita, et varakult järjekordset vaatamisväärsust kohaliku Coopi näol külastada. Siit ka ilmselt põhjus miks osadel meie külastatud poodidel oli tavapärase "Alkoholi müüakse kuni.." meeldetuletuse asemel "Alkoholi müüakse alates.." kiri.


Lehvitasime jotadele ja rullisime omi sokke edasi, kuniks ka pakid kenasti kinnitatud saime ja sadulasse istusime. Kannid andsid märku, et eile oli suuremat sorti ratta seljas istumine toimunud. Persevalu kiuste oli tee Vastseliinasse mõnus, pakkudes lõpusirgel meeleoluka mäest alla kimamise lõigu, kus tragimatel oli aleviku piiril võimalik isegi kiirust ületada.


Jotad leidsime nagu ikka - poe eest õlut joomas. Näitasime oma pettumust Sotsiaalministeeriumi ebaõnnestunud karskluspüüdluste üle ja soetasime ka endale mõned külmad joogid. Coopi ees möödus aeg lõbusalt. Lahked kohalikud käisid meile kaasa tundmas, et seuksel palaval päeval jahedas istumise asemel ratastega väntame. Üks paksu karvaga kohalik kutsa tuli ja vaatas meile pilguga otsa, mis võis tähendada ainult üht: ta teab mida me tunneme.


Vahetult ennem väljasõitu turgatas meile pähe, et me pidime ju omi toiduvarusid seal täiendama. Sai siis vorstide, hapukoorte, kurkidega neljandat korda sama kassiiri juurde mindud. Tädile valmistas meie siiberdamine palju nalja ja lubas meid vajadusel kella üheksani õhtul teenindada. Nii kaua me kahjuks ei saanud Vastseliinas olla. Jätsime hüvasti ja väntasime sinna suunas kust hommikul päike välja punnitas.


Järgmiseks peatuseks valisime Vana-Vastseliina. Seekord oli meil kindel plaan piiskoplinnuse näol vaatamisväärsust külastada, maksku mis maksab! Kuid nagu tuletus Robert Burnsi luuletusest ütleb: the best laid plans of mice and men often go awry, siis keegi õel inimene oli otse linnuse ette kõrtsu ehitanud. Et meid oma valikuteks eriliselt nõrgaks teha, pakuti seal maitsvat kartulisalatit ja kohalikku külma mõdu. Protsendiks suisa üheksa kraadi!


Seal me siis jahedas kõrtsus endid kosutasime ja muljetasime. Omamoodi meelelahutus oli ka kempsus voolava vee vaatamine, mida siis üksteisele kirjeldamas käidud sai. Niisked salfrätikud ja järved olid juba mõnda aega meie ainsad pesemisvahendid olnud.


Nii palju me küll linnuse poolega kokku puutusime, et kirjeldasime sealse infotöötajale omi matkaplaane ja tema endi omi. Taaskord tõdeti meile ilmselget fakti, et palav on. Neiu juhatas meid õige teeotsani, mis meid üle Piusa jõe viiks. Lehvitasime ja väntasime tuldud teed tagasi, et siis mõnesaja meetri pärast metsa keerata.


Väikese pusimise peale leidsime väikese puusilla metsast üles ja suundusime edasi jaanituleplatsile, kus tegime ühe sunnitud peatuse, et väikse Steni koorem parandada. Kodinad kinni tõmmatud, suundusime selle matka rohusemale lõigule, mis kangesti meenutas mullust Neerutit.


Natukene rohusel jõeäärel mütatut, lõime sellele kõigele käega ja suundusime mõistlikumat teed otsima. Vahepeal vajas matka noorim veidi pidurite turgutust, millega ta ise väga suurepäraselt hakkama sai.


Ei läinud palju, kui rataste all vihises jälle asfalt. Tee mure lahendatud, asusime lõunasöögi paika otsima. Osad meist olid küll kõhud kõrtsus kenasti täis söönud, aga valdaval enamusel loksus kotis Vastseliinast ostetud lõuna ja see vajas konsumeerimist. Too oli ka ainus (planeeritud) kord matkal, kus igaüks ise oma toidukorra eest vastutas. Nimetagem seda siis koka puhkuseks või võimaluseks inimestel neid toite maitsta, mida nad ühisköögi puhul kõige rohkem igatsenud on.


Ei läinud palju, kui paremal terendas maaliline paik muruplatsi, jõekese ja seda ületavate sildadega. Asi oli otsustatud! Olime just oma salatikausid lahti katkunud ja pudrused sporgid koti põhjast välja kaevanud, kui kõrvalmajast vupsas välja proua, kes meile pidulikult teatas, et oleme tema maa peal. Läbirääkimistesse astus Tauno ja tulemuseks saime loa oma piknik lõpuni pidada, tingimusega, et me "lollusi ei tee". Lubasime seal olles suurematest koerustest hoiduda ja kukkusime mugima.


Nagitsad ja võikud sees, ajasime korda ühe olulise asja. Nimelt oli Nõmme Kalju kaptenil Igor Subbotinil tol päeval juubel ja selle tarbeks oli tarvis talle laul saata.


Laul läbi interneti adressaadini toimetatud, tegime veel mõned suplused väga-väga karges Piusa jões ja kütsime edasi. Mõne aja pärast vahetasime asfaldi metsasema tee vastu, mis viis meid jätkuvalt mööda Piusa jõge. Tagantjärgi võib öelda, et tol päeval me jõest me sellest jõest heas mõttes lahti ei saanudki. Ikka ja jälle tuli ta meid kusagilt võsa tagant kõrva sulistades võrgutama, kuniks me lõpuks leebusime ja temaga öö veetsime. Aga ärgem rutakem sündmustes ette. Kõigepealt tuli meil läbida selle matka ohtlikumad lõigud..


Algul pold nagu hullu midagi. Lihtsalt tõusud olid maru karmid. Ühe sellise tõusu peal kohtasime motomatkajaid, kellele paar viisakusnalja viskasime ja siis üles edasi sõtkusime. Käest hakkas minema siis, kui tõusudele hakkasid järgnema langused.


Nagu teada, siis pidur on kiiruse surm ja kõik energia mida sa klotsidesse tapad, pead pärast hiljem vändates kompenseerima. Seda põhimõtet jälgides võtsid nii mõnedki meist neid languseid maru julgelt. Tulemuseks efektsed väljasõidud ja Tauno puhul ka muljetavaldav uperpall.


Kui Anttid-Erkid pääsesid kerge ehmatuse ja lõbusate mälestustega, siis Tauns vajas omajagu tohterdamist. Kukkumine oli naha röövinud nii õlalt kui kätelt. Sellist rahutut hinge on muidugi sama lihtne tohterdada, kui lahtist surve all olevat tuletõrjevoolikut püüda. Lõpuks suutis mees rohkem kui 3 sekundit paigal püsida ja sai vajalikud lapid peale.


Kõik inimkuulid põõsast üles korjatud, suundusime laia kruusa peale, kus ootas meid kohe muljetavaldav tõus. Kõvemad kütsid eest ning tagant "esimesed" peale ja väntasid üles. Laisemad lükkasid kõrvalt.


Mäe otsast leidsime eest kaks rattamatkajat. Olime juba jupp aega kolleege otsinud, aga siiani olime ainult euromatkajaid kohanud. Teate küll sellised kes mööda asfalti hotellist-hotelli kulgevad ning saateautodest tikuvõileibu ja käsitöölimonaadi ampsamas käivad. Rattamatkajaid kes oma varustust ise kaasas veavad ja on valmis ka metsas ööbima, pold siiani veel näinud.


Sportlikus mõttes oli too paarike meist muidugi kolm korda üle. Nende päevatrass oli umbes sama suur kui meie kogu matk, aga ega meil midagi häbeneda ka pole. Eesmärgid on lihtsalt erinevad. Meie siht on muidu matkakauge seltskond viia veidi mugavustsoonist välja, pakkudes neile jõukohast katsumust, kus tavapärasest suurem rõhk seltskondlikul osal. Päevas kolmekohalise numbri sõtkumise asemel eelistame me värvikate karakteritega suhtlemist, enda erinevatesse veekogudesse kastmist ja kõige muu toreda veidi pikemat nautimist. Nagu Andres peale matka tõdes, siis me oleme nagu seltskond misfitte, kelle jaoks ühtegi sobivat ametliku matka polegi olemas ja seega peame seda ise korraldama.

See kui erinev on meie rattaline võimekus nendest, sai kohe selgeks, kui paarikese soovitatud rajale läksime. Rada mis pidi "algul olema natukene ebameeldiv ja siis kohe heaks minema", oli meite jaoks lõpuni ilgelt tüütu. Kuid päeva lõpuks oli meil ikkagist hea meel, et neid kuulda võtsime, sest seda lõiku läbimata poleks me jõudnud paradiisi, aga sellest veidikene hiljem.

Ennem veidi sellest "heast rajast", mis koosnes valdavalt liivast, siis veel liivast ja kui liivalõigud läbi, tuli kohe varsti veel rohkem liiva. Kui just kerge lastiga fatbikega ei sõida, siis pole ratturile liivast mingit rõõmu. Loomulikult jätkus liivas ka meie käntsa käimise seeria. Loodetud kukeseente asemel tuli võsast hoopis sõpru korjata. Hiljem laagriplatsil sai võrreldud, kellel uhkemad sinikad kerel. Kurjoosel kombel jäid tervemaks kõige hulljulgemad sõitjad.


Siit üks ilmekas näide liiva riukalikusest. Selle blogi autor ja mitteametlik päevapiltnik üritas antud lõigul paari head klõpsu saada. Kõige pealt järgnev pilt..


..millele järgnes kohe kukkumine, mis kummalisel kombel ka pildile jäänud..


Mingi hetk viskab see põõsas istumine üle. Eriti kui su soov on edasi liikuda. OruxMap väitis, et teel on RMK Härma lõkkekoht. Otsustasime seal törtsu hinge tõmmata ja oma sinikad üle lugeda. Kohale jõudes kõik need "korraks" jutud lakkasid olemast, sest olime saabunud paradiisi..


Piusa jõgi tegi ümber laia laagriplatsi ringi. Teisel pool jõge oli veekogu uuristanud Eesti mõistes hiiglasliku liivakalju, millel pikad männid mütsiks peas. Allikad olid jõe küll päris külmaks jahutanud, aga kuna väljas oli jätkuvalt leitsak, siis viskasime üleliigse seljast ja sulpsasime sisse.

Matkajate konsentratsioon siin piirkonnas oli senise matka suurim. Erandiks polnud ka Härma. Kohtasime seal vaprat naist, kes oli alates mai keskpaigast teel olnud, jättes seljataha muljetavaldavad 600 kilomeetrit Peraküla-Ahijärve matkateed.


Pakkusime talle kõike mida meil kaasas oli, millest ta viisakalt keeldus. Lõpuks keeldus ka ta meie seltskonnast, põhjuseks valusad kogemused ühe suurema autoseltskonnaga. Proovisime teda küll veenda, et me oleme toredad sellid ja kindlasti pole tal meie puhul tarvis millegi pärast muretseda, aga saime vastuseks, et seda ütles ka too eelmine seltskond. Eks moel on see ka arusaadav. Üksinda rändav naisterahvas peab kahjuks sügavalt kaaluma kellega ja kuhu ta laagrisse jääb.

Vahetult peale vapra ränduri lahkumist saabus üks paarike, kes meie jutukat seltskonda ei peljanud. Söödsime neil tänutäheks kõhud kenasti täis. Meie menüü pani neid muidugi veidi imestama, sest õhtusöögiks oli matka kohta ebatavalised grillvorstid, hapukoore-tomati-kurgi salati ja kartulipudruga. Kes see ikka jõuab lõpmatuseni konserve ja pulberkastet süüa.


Kuna me oleme ikkagist jalkafännid, siis asusime telefonist Kalju-Tammeka mängu vaatama, mille me mõnusa 2:0 skooriga võidsime. Pidu võis alata! Tähistamisi oli erinevaid. Kes läks kargesse jõkke sõpru veega pritsima, kes trimpas sõpradega metsajooki, kes ehitas endale eriliselt tuusa vedelemise pesa..


Kõik see oli vahva ja tore, aga lahendamata oli jätkuvalt küsimus: mis edasi? Meil oli oma tegelikust ööbimiskohast 10 kilomeetrit puudu. Kui me nüüd laagrisse jääksime, siis lisaksime järgmisele päevale automaadselt pinutäie kilomeetreid otsa. Vaidlused olid tulised, aga päädisid lõpuks paigale jäämisega, kuid samas pisukese plaanimuutusega. Põhiline argument jäämiseks oli, et ööbimiseks planeeritud Piusa lõkkekohas polnud veekogu. Väljas oli palav ning mingit leevendust ei tõotanud ka järgmine päev tuua. Lisaks oli praegune paik väga-väga kena.


Lisakilomeetrite probleemi lahendasime lihtsalt: saadsime OruxMapi koos RMK rajaga teenitud puhkusele ja lasime GoogleMapsil kõikse otsema tee Värskasse tõmmata. Tulemuseks sama kilometraaž, mis originaalis olema pidi. Kuna järgmise päeva õhtul pidi meil ka suurem lõpupidu tulema, siis sobis lihtsam rada meile maru hästi. Kodust neid ridu kirjutades võib tagantjärgi tõdeda, et tegemist oli maru aruka otsusega.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…