Otse põhisisu juurde

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.


Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.


Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.


Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime desohaisustest matkapoodidest matkakraami kokku ostlema.

Teoreetiliselt oleksime võinud starti ka rongiga sõita, aga ühes vanusega saabub ka teatav mugavus ja seega valisime varahommikuses porgandis rattakohtade eest võitlemise asemel sõiduvahendid, kus koht garanteeritud, ehk isikliku transpordi.



Rattad kupatasime Tauno bussi sisse ja osad ka sellest välja. Mõned vändamobiilid maandusid ka siinkirjutaja auto peale. Inimesed ülejäänud autodesse ja seiklemine võis alata!

Üks asi oli juba varsti selge: see Rõuge on ikka hirmus kaugel, eriti kui iga natukese aja tagant tarvis igatlaadi väljutamispause teha. Lõpuks läks maapind künklikuks, tee käänuliseks ja auto ees ilutses kiri "Ööbikuoru Puhkekeskus". Olime kohal! Vähemalt osad meist, sest autojuhid pidid oma truud plekist tossumasinad finišisse viima.

Pooleteise tunni pärast olid ka sohvrid lahkete lõunaeestlaste toel tagasi ja said sauna ees õlle avada. Ühtlasi tõid nad Värskast kaasa ka viimased kaks seiklejat - Tarmo ja Andrese. Õhtu möödus leili visates, järves sulberdades, grillides, kedagi Gunnarit otsides ja loomulikult järgmise päeva stardi ootusärevuses..


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR21 Esimene päev: kohaneme

Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR21 Kolmas päev: Vormsi

Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR21 Teine päev: äge!!

Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.

Rattaseiklus 2: ESIMENE PÄEV

Päev algas nagu meie seiklustel ikka tavaks - Balti Jaamas! See kord olime eelmisest targemad ja tulime varakult platsi! Varasem ärkamine tasus ära, sest vaatamata tööpäeva hommikule sai rong korralikult täis! Poleks me oma killavooriga peale mahtunud, oleks järgmine Narva Rong alles õhtul läinud! Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh! Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!