Otse põhisisu juurde

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.


Pudru keres, hommikused protseduurid tehtud, tahtsime selle halva energiaga koha seljataha jätta, aga ei saanud kuidagi minema. Taevakraanid olid avanenud ja vihma tuli isuga. Lisaks vihmaga tuli ka jahedus ning esimest korda meie matka jooksul pidime pikad riided välja otsima.

Ükshetk oli taevas piisavalt selge, et saime teele asuda. Võtsime esiotsa suht rahulikult, et uued tulijad saaksid end kenasti rütmi sisse. Jäneda vahel leidsime esimese ettejuhtuva talu kus inimesed hoovis ja vabanesime oma eelmisest õhtust üle jäänud grillsüttest. Nimelt ei lubanud proua Ei kohalike puid söögitegemiseks kasutada ja nõudis, et me matkalised ise midagi grilli sisse tooksime. Trots oli see mis ei lasknud kahte ülejäänud pakki sinna jätta.


Esimese peatuse tegime juba Jäneda poes. Puhkekeskuse vesi oli veidi mädamunamaitsega ja eelistasime midagi paremat pudelisse panna. Pole just hard-core matkahundi lähenemine, aga enesetunne maksab ka midagi. Pealegi võib kehva maitsega vesi viia hüdreerimisprobleemideni. Lisaks veeanumate täitmisele pidime poe ees tohterdama ka Allanit kes oli öösel saavutanud kaelapööramise maksimumnurgaks 3 kraadi ühele ja 3 kraadi teisele poole. Matkaapteegis oli küll igast laadi vedelikke, aga Fastumit või Voltareni pold. Märge järgmiseks korraks: üks neist kaasa võtta. Õnneks leidis poetädi oma imepisikese poe kosmeetikaletist hobuse salvi, mis pikas plaanis osutus vat, et efektiivsemakski. Kankud täis, Allan määritud asusime lõpuks teele. Pikem uni ja hommikune vihmaootus olid kellaosutuid juba kaheteiskümnele lähedale nihutanud ning me olime kõigest mõned kilomeetrid sõitnud. Nüüd tuli asuma kaotatud aega veidi tagasi tegema.

Varsti vahetasime asfaldi kruusa vastu. Olime taasliitunud RMK Penijõe-Kauksi matkateega. Ühel hetkel läks tee kaheks, matkatee pööras paremale, otse viiv tee liitus Tapa-Lehtse-Jäneda maanteega, mis viis otse meie järgmisesse sihtpunkti Lehtsesse. Siinkirjutaja tegi matkajuhi otsuse ja valis kergema ja kiirema tee. Esiteks oli uutel tulijatel veidi vara metsaseiklustesse siseneda ja teiseks pressis ajafaktor veidi takka. Kui raske välditud lõik oli, see vähemalt hetkel on selgusetu, kuid teekõrval nähtud raiesmikud midagi head ei tõotanud. Samas võis tee neist mööda minna. Mine tea..


Lehtses pakkisime rattakotid head-paremat täis ja sõtkusime mööda maanteed edasi. Olime küll ametlikul matkateel tagasi, aga ka see kulges nüüd mööda asfalti. Vaikselt hakkas autode vahel sõitmine ära tüütama ja hing ihkas juba väikese seikluse järgi. Pärast 15 kilomeetrit asfaldit keeras rada lõpuks metsa. Ametlikust pööramisest pidime küll veidi edasi väntama, sest seal midagi teemoodi järjekordselt polnud. Kusagil 400m eemal saime lõpuks teeotsa kätte. Rada oli savine ja ei läinud väga pikalt kui hakkasid hommikusest padukast tekkinud lombid tulema. Savi hoiab mullast ja kruusast oluliselt paremini vett kinni ja seega kõik mis ülevalt alla oli tulnud, ootas meid kenasti lompidesse kogutuna. Sõtkusime oma poriste rataste ja märgadega jalgadele muudkui põhja poole. Vahepeal läks olukord nõnna hulluks, et pidime ratast käekõrval lükkama.





Kusagil 3 kilomeetri pärast jõudsime sillani. Taamal sõitis mööda maastur, mis oli täiesti porivaba. Sellest oletasime, et nüüd läheb lihtsamaks. Läkski, moel. Muda ja savi enam ei olnud, see asendus tõusude ja langustega. Pandivere kõrgustik oma parimas mahlas. Rada kulges mööda Ohepalu looduskaitseala kaguservas asuvat voort, kummaski küljes langused. Ennem voorelt maha pööramist möödusume ka Ohepalu järvest, mida künka otsast kiibitsemas käisime.



Pärast mahapööret saime natukene veidrat sinka-vonka kruusadeed sõita ja siis leidsime end juba klassikaliselt laugete kurvidega kruusalt. Kummalgi pool teed olid laiad põllud ja taevas rünkpilved. Olime Navitrolla maalil. Varsti saabus RMK Ohepalu lõkkekoht, kuhu oli meie pannkoogivalmistamine planeeritud. Kuigi ilm oli kena, oli tuul päris tugev ja see tegi söögitegemise keskmisest raskemaks. Oli tükk tegemist, et saada üles lõke ja seejärel ka pannkooke seal peal valmistada. Tugev tuul lihtsalt puhus sooja õhu ära ja küpsetamine läks vaevaliselt. Et asi veel keerulisemaks teha tuli ka pannkoogitaigen liiga vedel. Märge iseendale: ära pannkoogitaigna puhul usalda pakil olevat veekogust. Üritasime probleemi lahendada taignasse kissellile mõeldud krutoone sisse segades. Tundub, et krutoonid erinevad tavalistest saiakuubikutest veidi, sest olid väga visad lahustuma. Üks hetk nad seda ikkagi tegid ja viimased pannkoogid tulid juba üsna tahked.




Saime aru, et sedasi lõkkel sussitades ei jõua me niipea oma lõunasöögiga ühele poole ja võime ka Kadrina poe kaheksase sulgemisaja maha magada. Võtsime tarvidusele meetmed protsessi kiirendamiseks. Nimelt ehitasime teekõrval seisnud Zil 164 veoauto kabiini pannkoogiköögi, kus priimusel koogid kordi kolm kiiremini valmis. Uus set-up tekitas kõigis palju elevust ja oma maitsvat täisterakooki oodati nii uste, akende taga kui ka isegi kastis. Pärast 2,5h vaaritamist said lõpuks kõik 13 matkalist koogid söödud, kissellid joodud ja põrutasime Kadrina poole edasi.


Sõit tundus veidralt kerge. Tuul oli kadunud ja kiirused olid päris head. Tunne oli otsekui nagu lendaks. Priit tõi meid lõpuks kõiki maapeale tagasi ja ütles, et sõidame taganttuulega. Tõsi ta oli, lehed olid sõidusuunda kaardu. Patt oli muidugi viriseda, peale muda ja mägede lõiku tuli selline kulgemine mõnusa vahepalana.

Kadrina oli meie viimane proviandipeatus matkal. Õhtuks oli plaanis pasta-bolognese. Kuna lõkkekoht oli lähedal, siis otsustasime värske hakkliha kasuks. Lisaks ostsime ka suurema panni. 1,5kg hakkliha meie pisikesel pannkoogipannil küpsetada, tundus liialt tüütu. Kolm metsapäeva olid tekitanud huvitavad isusid. Eelkõige piimatoodete järgi. Kes sõi kangi juustu, kes jõi liiter jogurtit ära. Poe ees kohtusime rattamatkajat, kes teatas, et ka nende grupp on Neerutile ööbima siirdumas. Lisaks saime teada, et meie grupi rajal olemisest ollakse teadlikud ja oleme nendega sama rada rühkinud.

Kadrinas lahkus meie grupist Sven ja Madeleen. Viimasele tegime värsket uue liikme initseerimise laulu. Väike kartus oli, et nad ei mahu rongile, aga vaatamata täis vagunile neil see siiski õnnestus. Meid oli nüüd 11.

Teel Neeruti poole pold alguses viga midagi. Sõitsime mööda väikest tiigi ääres paiknevat pargiteed, kui ükshetk keerasime paremale ja siis hakkasid meie kannatused pihta. Mäletate seda mõnusat taganttuult, mis meid edasi upitas? Vot nüüd oli sellest saanud vastutuul. Lisaks sellele läks tee tõusvas joones ja tõuse saime me kuni lõpuni. Ütlus, et igale tõusule järgneb langus sai modifikatsiooni: igale tõusule järgneb tõus ja sellele omakorda tõus.


Mingi hetk saime lageda pealt maha ja enam tuul ei seganud, aga tõusud läksid aina järsemaks. Katsumus pani ka meie õrnemad ja viisakamad liikmed vanduma. Aga teha pold midagi, pidime edasi rühkima. Neerutis on kolm telkimisala: Eesjärve, kelmika nimega Tissipuu ja Leivaahjumäe. Kuna oli jaaninädalavahetus, siis hinges oli väike kartus, et mets on autosid täis ja simman käib täistuuridel. Eesjärves olidki stereotüübile vastavad Makitaraadiomehed end viinapudelite ette sättinud. Väntasime Tissipuu poole. Sealt leidsime Kadrina poe eest tuttavaks saanud habemiku koos oma grupiga, kes olid täitnud terve lõkkeplatsi. Tissipuult saime kaasa luureandmed, et Leivaahjumäel on ainult üks paarike ja seal saab end öömajale sättida. Rühkisime ülesse poole edasi. Teel kohtasime õllepudeliga purjus makiitameest, kes lubas meile molli sõita, sest "sõidame siin oma ratastega". Kartus, et ei saagi sel matkal ühtegi normaalset ööbimist aina süvenes.


Lükkasime oma rattad väikese paviljonini, kust algasid viimased tõusud Leivaahjumäele. Kui neid tõuse nägime, siis vajusid käed rippu. Sisuliselt olid need püstloodis ülesse trepid. Jalamil kohtusime ühe üksiku ratturiga, kes samuti oli meie omadega poe ees juttu puhunud. Ta oli nõus ette luurele minema. Pold mõtet oma 50 kiloseid rattaid seinast üles tarida kui ees ootamas järjekordne rahvast tiine lõkkeplats. Meie uus sõber saabus mõne aja pärast uudisega, et eelnevalt saadud andmed ühest paarikesest vastavad tõele ja lisaks sellele platsile on kõrval künkal veel üks koht kuhu saab telgid maha panna.

Vedasime endi ja ka mõne kaaslase rattad tõusust üles. Loomulikult oli tõusu taga veel üks tõus. Võtsime ka selle ära. Paarike platsil oli parasjagu lauamängu mängimas kui me oma killavooriga sisse astusime. Nende olek ja ilme peegeldasid, et olid metsa privaatsust otsima tulnud. Natukene kehva tunne oli nende idülli rikkuda, aga valikud meil olid olematud. Vaatamata püüetele meie vahel keemiat ei tekkinud ja üks hetk otsustas paarike telgi kokku pakkida ja alla järve äärde telkima minna. Üldiselt oleme me loomult sõbralikud, aga eks kui sul on 11 sündmustest elevil vanderselli seltskonnas, siis on melu rohkem kui mõni vaikust otsiv inimene taluda suudab. Meie olime neile need mis makiitamehed meile.

Selle eest pold meie melu vastu midagi meie uuel sõbral, kes sättis end kõrvalkünkale laagrisse ja ming hetk liitus meiega. Naeris meie naljade üle, rääkis oma seiklustest ja oli üks viimastest kes lõkke äärest lahkus. Eks kui sa oled üksi metsas mõnda aega, tekib ka teatav igatsus inimkontaktide vastu. Söögilaud oli meil rikkalik, kõhu said täis kõik ja bologneset jäi sedavõrd palju isegi üle, et otsustasime hommikupudru ära jätta ja võikude kõrvale õhtust toitu üles soojendada.



Vaheseiklusega õnnestus Priidul end kirvega vigastada. Puid lõhkudes keeras kirvest kuidagi valesti ja terav tööriist tegi pöidlasse päris sügava haava. Käiku läksid isegi haavasulgurteibid. Ehk siis tegemist oli õmblust vääriva lõikega.



Tagant järgi hinnates osutus kolmas päev meie matka parimaks. Rada oli mõnusalt vaheldusrikas ning seiklusterohke ning Leivaahjumäe konkurentsitult kõige parim koht kus ööbisime. Saime looduskaunis kohas ning heas seltskonnas päeva kenasti õhtusse saata. Juttu tulid tegema ainult teised matkainimesed. Makiitamehed mäe otsa tulla ei viitsinud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…