Otse põhisisu juurde

Kolmas päev: Mängupäev


Ärkasime segaste tunnetega. Ühelt poolt olime me paradiisis: meri, kadakad ja perenaine küpsetas meile rikkaliku hommikusöögi, teisalt olime me oma rattaretke koitu jõudnud ja see tegi meele veidi nukraks. Olime nelja päeva jooksul kogenud kõike: tormi, vihma, äikest, päikest, näinud südantpaitavalt kauneid vaatepilte ja ka nukralt maha jäetud külasid, olime ujunud järvedes, jõgedes ja meredes, olime mänginud vutti, käinud kalal, oaraksus, kohanud igasugu lahedaid ja vähem lahedamaid karaktereid, võtnud kolme erilaadset leili, olime paremini tundma õppinud oma kaaslasi ja ka iseendid. Tolleks hommikuks olime kokku kasvanud nii üksteise kui ka oma rännakuga ja mõte lahkuminekust ei olnud törts mitte meeltmööda.


Nagu eelpool mainitud, siis neljanda päeva hommik oli esimene kus me ei pidanud ise hommikusööki valmistama vaid otsustasime ennast tunda printside ja printsessidena ning nautisime Kastna puhkeküla hõrgutisi. Pugisime kered võileibadest, praemunadest ja maasika toormoosiga mannapudrust täis ja hakkasime oma laagrit kokku korjama. Need toiduained mida polnud retke vältel ära konsumeerida kinkisme perenaisele, kaasa pakkisime vaid joogiks vajalikud veevarud ning vabanesime kõigest ebavajalikust, kaasa arvatud Soiverite 6 kilosest täispuhutavast abieluvoodist, mis juba mitu päeva õhku ei pidanud. Ruumi pakiraamikottides vabanes niivõrd palju, et Tauno sai oma oma Erkile anda, kelle kott oli sisuliselt aatomiteks lagunenud.


Alustasime lahusolemist harjutama juba teele minnes. Tauno tuiskas minema esimesena, kuna teda ootas Pärnus auto, mis ta Leetu konserdile viis. Järgmisena asusid teele järelkäruga Soiverid. Siinkirjutaja koos viie kaasalsega võtsid veel Kasnast viimast ja hüppasid sadulasse tunnike hiljem teistest. Meist omakorda irdus Andres, kes otsustas Tõstamaa-Pärnu rattasõidu aeglusrekordit püüdma minna. Nagu kohale jõudes selgus, siis tal see ka õnnestus.

Ainsa proviandipeatuse tegime juba 4km pärast Tõstamaal, kus võtsime kerged supid ja täiendasime veidi piruka ning joogivarusid. Kui Andres valis pikima - 50km trajektoori, Soiveritel õnnestus leida asfalteed, mida mööda oli 45km Pärnusse, siis viiene grupp põrutas mööda kruusaseid metsaveoradasid. Algul oli plaanis 44km sõita, aga terav päike GPS ekraanil ja veidi vale rajajoone värvivalik tingisid 3 lisakilomeetrit. Sisuliselt magasime lihtsalt ühe pöörde maha ja pidime 1,5km tagasi sõtkuma. Viiese grupi tempo oli hea. Alla 21km/h naljalt ei langenud ja seda isegi kruusal. Ilm oli sõiduks super ja tuju püsis vaatamata lisakilomeetritele hea.


Peale põgusat lõunapausi teepervel hakkas vaikselt tunda olema läheneva suvepealinna hõngu. Inimesed olid ümberringi rohkem endase tõmbunud, enam meile ei lehvitatud tee äärest, autod lasid hoo maha võtmise asemel signaali jne. Kange tahtmine oli ots ringi keerata ja tagasi maa õndsusesse vändata. Suutsime sellele ahvatlusele siiski vastu panna ja üks hetk oligi Pärnu silt selja taga. Natukene veel ja istusimegi Pärnu Rannastaadioni kõrval pingil ja hävitasime oma viimaseid pirukaid. Ei mingit puhkpilliorkestrit ega rahvariides lilleneiusid. Ainult üks proua nillis meie tühjenevat taarat. Omast arust olime me kange tükiga hakkama saanud, aga linn elas ümberringi oma ükslõises rütmis edasi. Aga kust pidigi ta teadma, et 9 segast tulid ratastel 4 päeva kohaliku klubivuti kohtumist vaatama? Patsutasime siis üksteist õlale ja veeretasime rattad Rannastaadioni väravast sisse. Veiko Soo jalkaliidust oli meile läbi kohaliku klubi organiseerinud staadioni garaažis väikese nurga, kuhu saime oma truud ratsud ritta panna.

Panime kiivrid lenksu külge, eemaldasime rattakindad ning kõmpisime tribüünile. Esimene ahhaa moment oli siis kui kõndisime staadioni trepist üles. Kui kõndides ei saanud nagu arugi, et oleks suuremat sorti väntamine olnud, siis trepil läksid käiku needsamad lihased mis rattaseljaski ja tunne oli pehmelt öeldes huvitav. Veidi aja pärast saabusid ka Soiverid, kes olid jõudnud end juba Pärnus sisse seada. Nad olid mingi huvitava logistikaga suutnud eelnevalt linna tuua ka oma auto, koos vajalike vahetusriietega, seega nägid nad välja nagu poleks rattaretkest kuulnudki. Veidi ennem mängu hakkasid saabuma ka meie sõbrad ja kaasvõitlejad, kes olid mängule tulnud autodega. Vastuvõtt oli soe. Mehed said kallistada oma naisi ja lapsi. Sõbrad said lüüa patsu ning vastata küsimustele "kuidas oli?". Raske oli seda kõike paari lausesse toppida. "Väga lahe" oli ainus mida suutsime endist välja pigistada. Emotsioonide virrvarr oli liialt suur enamaks.


Mäng ise oli, nagu Pärnu puhul tavaks saanud, väravaterohke. Nende ühele vastasime meie kuuega. Kusagil poolaja paiku jõudis kohale ka Andres, kes oli suutnud 44km sõita 7 tundi. Omasõnul tegi ta mõnusaid pooletunniseid peatuseid ja neid ilmselt ka üsna tihti. Ja seal me siis olime. Laulsime, tagusime trummi, jõime kallist staadioniõlut ja võitsime. Üks hetk oli läbi mäng ja koos sellega ka rattaseiklus. Osad panid rattad pealinnast saabunud järelkärule ja sõidsid linna poole, osad jäid ööks Pärnusse ja sõidsid tagasi hommikuse rongiga.


Oli olnud väga meeleolukad 4 päeva. Kuhu järgmisel aastal, see hakkab selgeks saama siis, kui selgub, kes tuleval aastal Premium liigas mängivad ning paika saab Kalju mängukalender. Hetkel hoiab Esiliigas napilt esikohta Rakvere Tarvas. Hästi tore oleks ikkagist läbi sõita mullu maha märgitud, kuid sõitmata jäänud rada Rakverre.. Samas on käimata ka veel Viljandis ja poleks paha kui ka Kuressaare suudaks tänu heale lõpuspordile taaskord kõrgliigasse pressida. Suvine Saaremaa oleks õite mönus sõtkumispaik. Eks jaanuaris ole pilt juba selgem. Seniks, aga võtame käesolevast hooajast viimast. Väuu!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR21 Esimene päev: kohaneme

Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR21 Kolmas päev: Vormsi

Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR21 Teine päev: äge!!

Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.

Rattaseiklus 2: ESIMENE PÄEV

Päev algas nagu meie seiklustel ikka tavaks - Balti Jaamas! See kord olime eelmisest targemad ja tulime varakult platsi! Varasem ärkamine tasus ära, sest vaatamata tööpäeva hommikule sai rong korralikult täis! Poleks me oma killavooriga peale mahtunud, oleks järgmine Narva Rong alles õhtul läinud! Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh! Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.