Otse põhisisu juurde

Kolmas päev: Mängupäev


Ärkasime segaste tunnetega. Ühelt poolt olime me paradiisis: meri, kadakad ja perenaine küpsetas meile rikkaliku hommikusöögi, teisalt olime me oma rattaretke koitu jõudnud ja see tegi meele veidi nukraks. Olime nelja päeva jooksul kogenud kõike: tormi, vihma, äikest, päikest, näinud südantpaitavalt kauneid vaatepilte ja ka nukralt maha jäetud külasid, olime ujunud järvedes, jõgedes ja meredes, olime mänginud vutti, käinud kalal, oaraksus, kohanud igasugu lahedaid ja vähem lahedamaid karaktereid, võtnud kolme erilaadset leili, olime paremini tundma õppinud oma kaaslasi ja ka iseendid. Tolleks hommikuks olime kokku kasvanud nii üksteise kui ka oma rännakuga ja mõte lahkuminekust ei olnud törts mitte meeltmööda.


Nagu eelpool mainitud, siis neljanda päeva hommik oli esimene kus me ei pidanud ise hommikusööki valmistama vaid otsustasime ennast tunda printside ja printsessidena ning nautisime Kastna puhkeküla hõrgutisi. Pugisime kered võileibadest, praemunadest ja maasika toormoosiga mannapudrust täis ja hakkasime oma laagrit kokku korjama. Need toiduained mida polnud retke vältel ära konsumeerida kinkisme perenaisele, kaasa pakkisime vaid joogiks vajalikud veevarud ning vabanesime kõigest ebavajalikust, kaasa arvatud Soiverite 6 kilosest täispuhutavast abieluvoodist, mis juba mitu päeva õhku ei pidanud. Ruumi pakiraamikottides vabanes niivõrd palju, et Tauno sai oma oma Erkile anda, kelle kott oli sisuliselt aatomiteks lagunenud.


Alustasime lahusolemist harjutama juba teele minnes. Tauno tuiskas minema esimesena, kuna teda ootas Pärnus auto, mis ta Leetu konserdile viis. Järgmisena asusid teele järelkäruga Soiverid. Siinkirjutaja koos viie kaasalsega võtsid veel Kasnast viimast ja hüppasid sadulasse tunnike hiljem teistest. Meist omakorda irdus Andres, kes otsustas Tõstamaa-Pärnu rattasõidu aeglusrekordit püüdma minna. Nagu kohale jõudes selgus, siis tal see ka õnnestus.

Ainsa proviandipeatuse tegime juba 4km pärast Tõstamaal, kus võtsime kerged supid ja täiendasime veidi piruka ning joogivarusid. Kui Andres valis pikima - 50km trajektoori, Soiveritel õnnestus leida asfalteed, mida mööda oli 45km Pärnusse, siis viiene grupp põrutas mööda kruusaseid metsaveoradasid. Algul oli plaanis 44km sõita, aga terav päike GPS ekraanil ja veidi vale rajajoone värvivalik tingisid 3 lisakilomeetrit. Sisuliselt magasime lihtsalt ühe pöörde maha ja pidime 1,5km tagasi sõtkuma. Viiese grupi tempo oli hea. Alla 21km/h naljalt ei langenud ja seda isegi kruusal. Ilm oli sõiduks super ja tuju püsis vaatamata lisakilomeetritele hea.


Peale põgusat lõunapausi teepervel hakkas vaikselt tunda olema läheneva suvepealinna hõngu. Inimesed olid ümberringi rohkem endase tõmbunud, enam meile ei lehvitatud tee äärest, autod lasid hoo maha võtmise asemel signaali jne. Kange tahtmine oli ots ringi keerata ja tagasi maa õndsusesse vändata. Suutsime sellele ahvatlusele siiski vastu panna ja üks hetk oligi Pärnu silt selja taga. Natukene veel ja istusimegi Pärnu Rannastaadioni kõrval pingil ja hävitasime oma viimaseid pirukaid. Ei mingit puhkpilliorkestrit ega rahvariides lilleneiusid. Ainult üks proua nillis meie tühjenevat taarat. Omast arust olime me kange tükiga hakkama saanud, aga linn elas ümberringi oma ükslõises rütmis edasi. Aga kust pidigi ta teadma, et 9 segast tulid ratastel 4 päeva kohaliku klubivuti kohtumist vaatama? Patsutasime siis üksteist õlale ja veeretasime rattad Rannastaadioni väravast sisse. Veiko Soo jalkaliidust oli meile läbi kohaliku klubi organiseerinud staadioni garaažis väikese nurga, kuhu saime oma truud ratsud ritta panna.

Panime kiivrid lenksu külge, eemaldasime rattakindad ning kõmpisime tribüünile. Esimene ahhaa moment oli siis kui kõndisime staadioni trepist üles. Kui kõndides ei saanud nagu arugi, et oleks suuremat sorti väntamine olnud, siis trepil läksid käiku needsamad lihased mis rattaseljaski ja tunne oli pehmelt öeldes huvitav. Veidi aja pärast saabusid ka Soiverid, kes olid jõudnud end juba Pärnus sisse seada. Nad olid mingi huvitava logistikaga suutnud eelnevalt linna tuua ka oma auto, koos vajalike vahetusriietega, seega nägid nad välja nagu poleks rattaretkest kuulnudki. Veidi ennem mängu hakkasid saabuma ka meie sõbrad ja kaasvõitlejad, kes olid mängule tulnud autodega. Vastuvõtt oli soe. Mehed said kallistada oma naisi ja lapsi. Sõbrad said lüüa patsu ning vastata küsimustele "kuidas oli?". Raske oli seda kõike paari lausesse toppida. "Väga lahe" oli ainus mida suutsime endist välja pigistada. Emotsioonide virrvarr oli liialt suur enamaks.


Mäng ise oli, nagu Pärnu puhul tavaks saanud, väravaterohke. Nende ühele vastasime meie kuuega. Kusagil poolaja paiku jõudis kohale ka Andres, kes oli suutnud 44km sõita 7 tundi. Omasõnul tegi ta mõnusaid pooletunniseid peatuseid ja neid ilmselt ka üsna tihti. Ja seal me siis olime. Laulsime, tagusime trummi, jõime kallist staadioniõlut ja võitsime. Üks hetk oli läbi mäng ja koos sellega ka rattaseiklus. Osad panid rattad pealinnast saabunud järelkärule ja sõidsid linna poole, osad jäid ööks Pärnusse ja sõidsid tagasi hommikuse rongiga.


Oli olnud väga meeleolukad 4 päeva. Kuhu järgmisel aastal, see hakkab selgeks saama siis, kui selgub, kes tuleval aastal Premium liigas mängivad ning paika saab Kalju mängukalender. Hetkel hoiab Esiliigas napilt esikohta Rakvere Tarvas. Hästi tore oleks ikkagist läbi sõita mullu maha märgitud, kuid sõitmata jäänud rada Rakverre.. Samas on käimata ka veel Viljandis ja poleks paha kui ka Kuressaare suudaks tänu heale lõpuspordile taaskord kõrgliigasse pressida. Suvine Saaremaa oleks õite mönus sõtkumispaik. Eks jaanuaris ole pilt juba selgem. Seniks, aga võtame käesolevast hooajast viimast. Väuu!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…