Otse põhisisu juurde

PR21 Esimene päev: kohaneme


Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.


Kui mullu tootsime põnevaid mälestusi Setomaal, siis seks korraks kolisime diagonaalis teise Maarjamaa otsa: Noarootsi! Finišiks pidi saama kaunis Vormsi nimeline saar. Kuna rannik ja eriti saared, on suviti väga popp ja ainsad kõigile kaasteelistele sobivad päevad sattusid nädalavahetusele, siis pidi enamus ööbimisi olema kokku lepitud juba talvel. Ühtlasi sai paika pandud ja kokku lepitud meie rattaretkede ajaloo ambitsioonikam logistikaplaan, mille detailidesse ma lugejaid tasapisi pühendada luban.

Alustuseks pigistasime ratturid ning nende kodinad autodesse ja rattad kaubikusse, järelkärusse ja kolm veel ühe auto konksu külge. Kokku oli meid rekordiliselt 17 ja killavoor sai muljetavaldav.

Kui kõik rattad, pantrid ja nende matkakola oli oma paiga leidnud, asusime Nõmmelt teele. Jõudsime sõita täpselt 250 meetrit, kui oli esimene peatus. Poe aknal oli silt "Külm Õlu" ja sellest piisas, et meie mustlaskaravanil paigalseis põhjustada.

Külm õlu soetatud, põrutasime järgmisesse poodi, mis seekord asus õnneks veidi kaugemal - Keilas. Poes midagi kirjutamisväärset ei toimunud,. Kui siis see, et Pähkel küsis mult kus siin soolapekki müüakse. Vastasin ninakalt, et "Ma ausalt ei tööta siin" ja tammusin tehtud näoga salatiletti.

Proviandid soetatud, põrutasime edasi starti, milleks oli Vihterpalu lõkkekoht. Veidral kombel olid  makiitamehed, RMK reservaatide pärismaalased, oma metsadiskoteegi hüljanud ja saime seega rahus toimetama asuda. Kõrval käis mingi hobuste võistlus. Milline täpsemalt, jäi selgusetuks, sest kedagi ei huvitanud piisavalt, et järele uurida.

Köögikata (pildil) asus pannkooke vorpima, valdav enamus teelistest asus pannkooke ootama ja autojuhid läksid logistikaplaani jätkama. Nimelt oli vaja autod homsesse ööbimispaika ära viia. Tagasitulekuks palkasime sealse peremehe, kes suutis meid muidugi totaalselt pahviks lüüa masinaga, mille ta missiooniks valinud oli. Nii mugavate ja pehmete istmete peal sõidaks kasvõi lapiku maa ääreni, kui see kusagil olemas oleks. Üleminek sadulale tõotas tulla drastiline.

Kui oma pooleteisetunniselt ringreisilt naasime, oli meeleolu laagriplatsil ülev, rahvas oli kooke ja ootusärevust täis. Olime seekord vähem oinad ja täisterataigna asemel ostsime tavalise pannkoogitaigna. Lisaks oli meil kaks priimust ning kaks panni Nagu esimese klassi tublid matemaatikaõppurid teile kinnitada oskavad, siis kiirendas see pannkoogiprotsessi kaks korda!

Koogid ka autojuhtidele sisse söödetud, võtsime motivatsioonikõneks traditsiooniliselt ringi, jagasime laiali kuulsad roosad vestid ning konsumeerisime Rallika traditsiooniks saanud mullijoogid.

Protseduurid tehtud, toetasime hellalt oma alumised põsed sadulatele ja asusime väntama. Ilm oli ilus, seltskond lõbus, mis siin ikka valesti minna saab? Eksole..

Ei läinud palju, kui kitsukene asfalttee meid mereni toimetas. 


Mis muidugi loomulikult sellise ilmaga tähendas, et kaasa tulnud hülged, vaalad ning ahvenad otsustasid rattasõidu avamere ujumise vastu vahetada.

Need kelle jaoks meri liialt märg oli, said täiesti tasuta nautida midagi, mille eest kodu otsivad kröösused hingehinda maksavad - merevaadet!

Ujutud, vaadatud, asusime taaskord teele.

Üsna tavapärane on, et esimesed kilomeetrid toovad need vead välja, mis kodus esikus ratast komplekteerides kahe silma vahele on jäänud. Enam-vähem sama tavapärane on, et meie nokitsejate osakond need vead ka likvideerib. Lisaks varurehvidele on kaasas ka arvestatav remondiarsenal, mis iga aastaga veidi kosub. Elu õpetab ja kui sul on piisavalt oidu, siis sa tasapisi ka õpid. Näiteks see aasta õppisime, et väike kodarakogu võiks ka kotis olla. Ei kaalu sindrid midagi ning kui mõni peaks kusagil padrikus katki minema, siis tati ja teibiga on seda raske asendada.

Maha märgitud teekond lubas meile veel mõneks ajaks merevaadet, aga topokaarti vaadates ja Putukate jalgsimatkalt saadud kogemusi arvesse võttes, otsustasime kindlama peale välja minna ning kütsime ringiga.

Kruusatee tõi siinkirjutaja rattal välja piinliku probleemi. Aastaid olen rõhutanud oma matkalistele, et käige rattad korralikult üle ja nüüd olin olukorras, kus pidin hakkama tee peal rehve pumpama. Et olukord eriti totter oleks, murdus esiratta ventiil. Siselohvi vahetades selgus, et 15 aastat on ühe välisrehvi jaoks liig mis liig. Heebliga mööda rehvi äärt lükates tuli pinuga kummi rehvi küljest lahti. Hellalt hoolitsedes õnnestus esiratas ikkagist komplekteerida. Et matka lõpuni veidi põnevust säilitada, painutasime mu ainsa varulohvi ventiili otsiku ka 30 kraadise nurga alla. Õnneks päris ära ei murdunud ja esirehv oli lõpuks sama õhku täis, kui vanamutt endale poisiklutilt trolliistet nõudes.

Need kes jaksavad endale mere äärde (suve)kodu soetada, jaksavad enamasti selle ka lille lüüa. Silmailu pakkus lisaks loodusele ka kohalik arhidektuur.

Majad vaadatud, pistsime jälle varbad vette. Ühtlasi kasutasime ka momenti, et ära teha traditsiooniline grupipilt. Neid ridu kirjutades tuleb tõdeda, et meil on aastatega päris palju traditsioone tekkinud. Vahva.

Pildi tegemisest rääkisime ära ühe rannas uidanud paarikese, kes algul kannatlikult ootas, kui meie viimased hülged veest välja said, siis kannatlikult ootas kuni 17 väga lõbusat tegelast poosid sisse võtsid, et meist meeleolukas pilt teha. Tean, et olete seda pilti juba päises näinud, aga selleks, et Facebook blogi jagamist igava kaardipildiga ei illustreeriks, tuleb natukene improviseerida..

Fotosessioon läbi, sõtkusime aga isukalt edasi. Vahelduseks saime ka veidi metsateed..

Siis grammike kruusa..

Ja siis jälle asfalti..

Matka esimese kukkumise tegi Rambo. Aitamise asemel asusime muidugi õnnetus olukorras inimest jäädvustama.

Vahepeal oli meil pisuke probleem tekkinud. Paaril rännulisel oli arusaamatul põhjusel liialt lõbus tuju tekkinud. Olime vahepeal veidi tihedama liiklusega rannikuteele jõudnud ja-et nali kähku neil otsa ei saaks, muutsime trajektoori ja keerasime tundmatule metsateele. Seda teed pold topokaardil ja jäi vaid loota, et reaalselt ka viib kusagile. Peale mõningat sõtkumist leidsime ennast õnneks paari kilomeetri kauguselt oma laagriplatsist.

Edasi jaguneti sektsioonidesse. Lõbusad ja nende saatjad läksid laagripaika otsima ning need kel veel korralik pauk jalgades ja joon sirge, sõtkusid poodi. Algul muidugi lõbusad punnisid vastu, aga pärast mõningat jagelemist suundus kaks seltskonda õiges suunas. Oma lõikamisega oma proviandipeatuse vahele jätnud ja nüüd oli tarvis osadel meist trassil sohitegemine tagasi teha, vastasel juhul putru hommikul ei söö.


Nõva pood oli pisukene, aga kõik vajalik oli olemas. Poes käies tõstis tuju laagrist tulnud kõne, et skautidel oli õnnestunud makiitameeste* kõrvalt leida idülliline kodupaik. Jess! Siinkirjutajal kukkus korralik rändrahn südamelt. See metsaööbimine oli kõige suurem tundmatu faktor olnud selle matka juures ja nüüd oli ta endale sobiliku lahenduse saanud. Võiduvõimalused RMK lõkkeplatside lotos on aastalt aastasse vähenenud matkameeste kahjuks, aga seekord näkkas!


Ma olin rada seades kordi kinnitanud, et see tuleb läbi aastate kergeim rada. Muidugi osutus see kergeks bluffiks, sest peale poeteelt naasmist leidsime ennast sarnaselt mullusega sõidetamatust liivast. Maastik oli üldse ebatüüpiline piirkonna kohta. Kui seda millegiga võrrelda, siis mõne vahemereriigi loodusega. Õnneks sel liivaorgial pikka pidu pold ja varsti oli jälle gäng koos.


Paik oli tõesti tore. Otse Veskijärve kaldal, väikses eraldatud oaasis. Samas oli ametlik telkimisplats kiviviske kaugusel. See oli tähtis seetõttu, et need kes pissimiseks kükitama peavad, eelistavad seda teha istudes ja soovitavalt pisukeses privaatsuses. RMK on sellele mõelnud ja enamus oma platsidest kempsudega varustanud.


Proviandid laagripaigas, asus Köögikata bologneset valmistama. Terve matka vältel me kordagi lõket ei teinud, sest kogu riik oli saanud tulehoiatuse ja osadele maakondadele oli ranged looduses liikumis piirangud isegi kehtestatud. Süüa tegime priimusel.


Antti söömisharjumustest on ka väike lugu rääkida. Nimelt pole keegi kunagi tal ühtegi ametliku sööginõud matkal näinud. Talle meeldib neid kättejuhtuvatest asjadest meisterdada. Reeglina lähevad käiku konservikarbid, nende puudumisel õllepurgid ja muu vahva pudi. Eks igal ühel oma kiiksud.


Tagantjärgi hakkasime seda päeva kutsuma kalibreerimiseks. Saime teada kus on meie ja teiste piirid ning selle teadmisega varustatult saime edaspidi veel parema pundina jätkata. Lõpetuseks panen pildi Janika nunnust linnarattast, täiskuud nautimas.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR21 Kolmas päev: Vormsi

Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR21 Teine päev: äge!!

Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.

Rattaseiklus 2: ESIMENE PÄEV

Päev algas nagu meie seiklustel ikka tavaks - Balti Jaamas! See kord olime eelmisest targemad ja tulime varakult platsi! Varasem ärkamine tasus ära, sest vaatamata tööpäeva hommikule sai rong korralikult täis! Poleks me oma killavooriga peale mahtunud, oleks järgmine Narva Rong alles õhtul läinud! Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh! Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.