Otse põhisisu juurde

Esimene päev: kuum ja niiske

Kuigi ahvatlus oli suur tulla rongile Nõmmelt, Tondilt jm kodulähedastest peatustest, otsustasime siiski igaks juhuks Balti jaamas koguneda. Teated olid, et "kaheteistkümnene riisipere" võib üsna täis minna ja me ei tahtnud riskida mitte peale mahtumisega.


Üsna rongireisi alguses sai selgeks, et otsus mõned lisakilomeetrid vändata oli õige. Ei olnud täis küll kõik rongi istmed, aga kohati tekkis tunne nagu pooled reisijad oleks ratta, lastekäru vm rattalisega tulnud ja vahekäikudes läks ikka korralikult tihkeks. Peale mõningast paigututusponnistust õnnestus kõik omad ja võõrad liikurid siiski ära paigutada ja reis võis alata.

Rööbastel loksunine oli möödunud suuremate sündmusteta, kuniks siinkirjutaja sai ühe oma senise elu veidramalt kõne ühelt meie tundmatuks jääda soovinud kaasretkeliselt. Kõne algas suhteliselt ebamäärasest jutust mingist uksest mis ei avane. Lõpuks jõudis helistaja poindini ja tunnistas, et ta on keset kena päeva rongi vetsu kinni jäänud.


Päästsime oma sõbra rongireisijate aplausi ja rattareisijate naerupahvakute saatel kempsust välja. Kiire diagnostika uksele juhatas meid kiirelt kõneluse asutuse ajutise elaniku intellekti põgusale puudusele. Sündinud oli selle reisi esimene anekdoot.

Riisiperes oli meil vastas Krister, kes õige teeotsa kätte näitas ja solidaarsusest Turbani väntas. Tee sinna ei möödunud muidugi nii libedalt kui ootasime lisaks tapvale leitsakule kummitasid meid esimesed rehvihädad. Allanil kulus sisekumme tempos, mille rahuldamiseks ei oleks piisanud tervest Veloplussi laost.


Lõpuks tootsid pantrite insenerid härrale McGaiveri teibist rehvile torkekaitse ja sõit võis jätkata.

Haapsalu raudteetamm oli sirge, aga vändata mõnus. Teeäärne oli palistatud hüljatud rongijaamadega, kus oli hea juba tulitama hakanud kannile puhkust anda ja aeglasemaid järgi oodata.


Koertel oli esimene päev veel rutiin paika jooksmas. Soiverid olid endale nende transportimiseks moodsa järelkäru soetanud, kus Finni ja Kipi alustuseks üldse viibida ei tahtnud. Koerad tahavad ju ikka joosta, kasvõi minestamiseni. Minetada me neil selles palavuses ei lasknud ja kui neljajalgsete jooksuramm rauges, siis kärusse nad läksid.


Lõuna oli meil planeeritud Ristil pidada. Suures rehvilõhkemishirmus ees ära põrutanud Allan võttis endaga kaasa reisi noorima - Erki, kes Risti poe ees konutades endale eakaaslastest sõbranjed leidsid. Väikekohale iseloomuliku rafineerimata ja otsekohese jutuga varateismelised neiud olid väga imestunud, kui kuulsid, et me Pärnusse just sealtkaudu läheme ja veel ratastega. "Pärnusse saab ju bussiga ka. Ainult viis eurtsi on pilet.": jagas üks neist kaaslasi ootavatele reisilistele elutarkust.


Risti legendaarses burksipeatuses kohtasime lõbusaid haapsalu harleymehi, kes parasjagu tegelesid oma vana Hondaga sõitva sõbra narrimisega. Hea on tõdeda, et Risti burksikoha valik ja kvaliteet on ajaga pigem tõusnud. Kui vanasti sai seal valida burksi ja juustuga burksi vahel, siis nüüd saime valida kanafileede, pelmeenide, hot-dogide jm hea parema vahel.


Temperatuur oli selleks hetkeks juba 28 kraadini tõusnud ja uurisime maad võimaliku veekogu kohta. Kõik infokillud viitasid kusagil Palivere kandis oleva tehase vana liivakarjääri suunas. Iga hetkega tumedamaks muutuv taevas andis mõista, et märjaks saame me niikuinii, valida oli vaid millisel moel.

Ümberingi paukus äike ja tumehallid pilved olid meie kohal veel viimaseid hetki viisakad. Ühtäkki kõrguski  meie kõrval vana tehasehoone, 100 meetri pärast läkski tee vasakule ja tee lõpus oligi vett täis kogu. Neiu Risti burksputka leti taga oligi õigust rääkinud.


Vette maandumise hetkeks vallandusid taevased sulgurlihased ja Zeus küttis äiksenooli vasakule ja paremale. See ei morjendanud ühtki läbimärga pantrit. Meie päralt oli üks kummaline puutokkidega palistatud tiigist veidi suurem veekogu, mis vaatamata oma väiksusele oli varustatud hüppetorniga. Äike paukus, vihm kukkus ja tornist sadas jalkafänne. Olime nirvaanas.


Ujumised ujutud, hüppamised hüpatud, sõtkusime laupäevase kodu suunas. Ja milline ehe kodu see oli. Päris maa värk. Elektrita, saja aastane kausisaun asus otse hobusekoplis, grillimiseks tuli ületada kaks silda ja atsakas perenaine pajatas lugusid mida saunas edasi pajatada oma pojale, aga millest ükski siinset trpkimusta ei kannata. Esimene päev oli läbi. Kolm ootas ees.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…