Otse põhisisu juurde

PR20 Esimene päev: ekstreem

Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.

See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida lõuna poole liikusime.

Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes. Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee pealt tarkust juurde kogusime, siis oskasime osta endile ka imetabased kotid, mis seda kaasa ostetud jahedat suisa hommikuni kargena hoidsid.

Aga nüüd keerame aega uuesti tagasi ja potsatame oma jutus uuesti Rõugesse. Poes käidud, sõitsime tervelt 50 meetrit, avasime traditsioonilise stardišampuse ja tegime ära kohustusliku grupipildi:


Kõrvalrannast laenatud bikiinides fotograaf tagasi päevitama saadetud, hakkasime näod naerul mäkke väntama. Mäe otsa jõudes asendus naiivne irve ähkimise ja puhkimisega. Palavus ja mäed sobivad umbes sama hästi kokku kui kilu ja vahukoor. Õnneks oli hullem alles ees ja sestap pold tarvis pikalt põdema jääda.


Varsti jäi meist paremale kuulus Rõuge pesakasti vaateplatvorm. Kuna olime juba tervelt kilomeetri sõitnud, siis oli tarvis peatus teha. Mõned hullud läksid torni otsa Võrumaad kaema, enamus ostis endale jäätised ja jäi hullude tegevust pealt vaatama. Seks tarbeks olid väiksele laululavale kohale veetud puust kinotoolid.



Vahepeal saabus platsile ka Rallikas, kelle eemalolekust me tegelikult teadlikudki polnud. Neid ridu seadev kirjatsurra sai täpselt nii kaua naerda Rallika jutu üle, et ta käis kiivrit Rõuge sildi pealt toomas, kuni Ööbikuoru puhkekeskusest ise kõne sai, et maha jäid rätik, pusa ja paar suspesid. Õnneks läks ööbimispaika otse üks jalgrada ja kümneminutise jalutuskäigu pärast olin naerupahvaka saatel kenasti tagasi.

Molutamised pesakasti juures ära molutatud, istusime sadulasse ja väntasime edasi itta. Kõigepealt sai läbi kergliiklustee, seejärel asfalt. Pärismatk sai alata!


Pinnakate küll muutus, aga maastik jäi samaks. Ikka üles, siis alla. Vahel üles, üles ja siis alla, alla. Või üles, alla, üles, üles. Kuna suund oli kohalike küngaste kuninga Haanja poole, siis valdavalt sõtkusime ikka kõrgemale ja kõrgemale.

Karmimate tõusude järel tegime joogipause. Neid passis ainult varjus teha, sest lõõskava päikese käes hakkasid sulama nii mustad kiivrid, kui ka nende kaitstav mõistus. Nagu tavapäraks saanud, siis esimesed maastikukilomeetrid näitasid täpselt kätte, kes millegi halvasti kinnitanud oli. Sai siis sealsamas varjus ka pudeleid ja telke õigesti kinni tõmmatud.


Et asi ikka eriliselt jabur oleks, oli üks külamees teele ka liiva poetanud. Ja seda päris pikalt. On omaette kogemus 28 kraadises seisvas õhus täislastis jalgratast liivasest mäest üles lükata. Kuna me mingid papist poisid ja tüdrukud päris pole, siis saime ka selle ettevõtmisega lõpuks hakkama.


Õnneks oli ühel hetkel külamehe liiv otsa saanud ja taaskord saime millegi kõvema peal sõtkuda. Tee muutus üsna künklikuks ja laskumised seetõttu päris meeleolukaks. Et küll küllale ikka liiga ei tee, siis olid meie sealviibimisest haisu ninna saanud kõik ümbruskaudsed vereimejad. Lasime endid kõiklaadsete moodsate sääse ja parmumürkidega üle ja jätkasime leitsakus mäkke sõtkumist.


Kui näolapid hakkasid vaikselt valgeks muutuma ja pildid virvendama, seisis ühtäkki meie ees üks kohalik kauboi. Golt revolverit tal muidugi vööl ei olnud, aga selle eest uhke nahkne kauboimüts oli pealappi kaunistamas küll. Relvaks Canoni peegelkaamera. Või oli see Nikon? Ahh vahet pole!


Tegemist oli ühe kohaliku leiutajaga, kelle koduhoovi meid Riigimetsa Majandamise Keskuse seatud rada viinud oli. Territoorium oli täis igatlaadi imetabaseid ehitisi ja masinaid, millest me nüüd innukalt kuulda tahtsime. Härra ise tahtis meile hoopis oma loodrist eksnaisest ja raha nuiavatest pruutidest pajatada, aga lõpuks siiski soostus pikemalt rääkima isetehtud elektrilisest murutraktorist ja muudest valduses vedelevatest veidrustest.


Mägi mille otsas kogu see ägedus ennast peitis, oli päris kõrge. See ilmselt seletab ka seika, miks ükski mõõdulindi ja malliga euroametnik seda veel üles leidnud pold. Loodame, et see jääb ka nii, sest kõik siin ilmas ei pea reeglitele ja regulatsioonidele vastama. Väikeseks vahelduseks võiks meile jääda vanamehed oma veidi viltuste majade ja ühelegi ohutusnõudele mitte vastavate aiariistadega.


Uudishimu rahuldatud, jalad puhatud, punud värsket vett täis, persetasime endid sadulatele ja väntasime mäest alla. Tee läks aina paremaks, mistõttu osad täitsa aru kaotasid ja eest ära põrutasid. Et asi ikka eriti huvitav oleks läksime me ristumiskohtadel kõik eri rada ja vahepeal oli tükk tegemist, et kõik roosavestid küla pealt kokku koguda. Lõpuks olime me õnneks kõik Haanja poes koos ja nautisime moodsa aja konditsioneerivõlusid.


Samal ajal kui me endid sees kosutasime, oli Andres poe kõrvalt järjekordse külafilosoofi leidnud ja kuulas innukalt lugusid, kuidas too oma raudteelase ja keraamiku ausa ameti maha pani ning maailma religioone omal käel uurima hakkas. Allan pakkus härrale õlut, mille peale too vastas, et ega tal asjad nii hullud ka pole, et almust võtma peab.



Seda kuuma mis meil sees oli, Haanja pood kahjuks päris ära võtta ei suutnud. Pidasime veidi aru ja otsustasime põgusalt rajalt maha astuda ja endid kahe kilomeetri kaugusel asuvasse Vaskna järve kasta. Ühtlasi plaanisime seal ära konsumeerida meie seljankavarud.


Kes ei teaks seda häält mida kuum metall teeb kui ta vette pista. No umbes samasugust häält tegime ilmselt ka meie kui paadisillalt pommi panime. Sellist spaamõnu ei suuda ükski Jurmala ega Estonia pakkuda, kui peale sellist palavat seiklust järves vedeleda saad.


Vennad Tarmo ja Tauno olid seks ajaks selgeks vaielnud kuidas üht õiget matkasuppi teha tuleb ja teelistele maitsva leeme valmis keetnud. Kõrvale läksid vorstileivad ja poest soetatud külmad õlled. Paradiis pluss! Siinkohal kasutakski võimalust ja kiidaks väikeste maapoodide külmikuid. Erinevalt suurte tolmuste linnade Prismadest ja Rimidest, kust ostetud humalat saab alles siis tarbida kui too sügavas külmas õigeks ehmatatud on, teavad Rõugete-Haanjate-Vastseliinade Coopide inimesed kuidas on õige üht õlut juua - ikka hästi hästi külmalt!


Ihud jahutatud, punud täis ja supp kaussidelt maha loputatud, asusime taaskord teele. Variant A oli minna rajale tagasi, teha ära üks ilgelt suur "paun" ja jõuda mõne kilomeetri kaugusele meie hetkeasukohast. Variant B oli kohe sinna minna. Olime esimese päeva kohta juba piisavalt seigelnud ja läksime kergema vastupanu teed.


Otsus oli tagantjärgi õige ja tee laagrisse läks lenneldes. Või noh lenneldes Võro moodi, ehk rühkides mäest üles ja siis suure lennuga jälle alla sealt.


Ööbimiskohta jõudes tekkis pisuke kahtlus, et olime väikest viisi loteriivõidu saanud. Nimelt lahkus Kirikume RMK metsaonnist vahetult ennem meid üks seltskond ja ülejäänud õhtu nägime kordi kümme vaatepilti, kus platsiäärde sõidab auto, kes siis meid nähes otsa ringi keerab ja nelja tuule poole ära sõidab. Üks vahtralehega auto sattus meid nähes suisa nii ähmi täis, et oleks telgis pikutava Antti otsa manööverdanud. Õnneks said õigel hetkel õiged käigud sisse ja läinud nad olidki.


Pakkisime esimest korda reisu jooksul oma telgid ja hammockid lahti ja asusime kes mida tegema. Valdav enamus läks Kirikumäe järve kümblema, Tarmo nende vahele lanti loopima ja Tauno asus pasta carbonarat keetma. Õigemini pold see päris õige carbonara. Seda võiks pigem nimetada "kõik kuivad juustukastmed mis Prismas olid ja kamaluga Merevaiku pääle".



Tarmo kala ei saanud, aga Tauno õhtusöök sai see eest topeltmaitsev. Kaussidega inimesed moodustasid järjekorra järveni ja pärast kiitsid kuniks päike Valga taha vajus. Korkisime kodukoha auks "Vanaka" lahti ja asusime ööd ootama. Selja taga oli üks mälestusterohke päev. Mitu oli veel ees..


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Pantrite Rattaseiklus 2020

Juubelihõngulise viienda seikluse paika nuputasime jupp aega. Pikalt oli sõelal Saaremaa, lõppeks langes liist hoopis Lõuna-Eesti kasuks. Koht paigas, vaidlesime jupp aega veel kuupäevade üle, kuniks ka need kõigile sobivaks said.

Plaan siis sääne: kahekümne neljandal jaanikuu päeval hüppame oma raudruunade selga ja sõidame Rõugesse. Seal vahetame sisepõlemismootorid kondiauru vastu ja anname mööda Peraküla matkateed kuuma, kuniks sildid kinnitavad, et oleme Värskasse saabunud. Seal seame end Andrese juures sisse ja asume Seto Folki nautima.

Plaan oli maru uhke, päriselu ei arvand sest kahjuks midagi. Saabus koroona-aeg! Kõrtsud läksid kinni, reisumehed kodusse vangi ja kõik folgid keelati ära. Tagatipikus tohtis ainult ühe sõbraga õues käia. Asi näis hapu.

Ühtäkki hakkasid keelud riburadapidi ära kukkuma, murumütsidega meeste meelehärmiks jäid folgid küll keelatuks, aga kuna kõik muud tuled olid rohelised, siis pühkisime rattaseikluse plaanilt tolmu maha ja asusime de…

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust, siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia.

Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgnevag…

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR19 Teine päev, veel hullem

Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.


PR19 Pantrite Rattaseiklus 2019

Lumi sulanud, haned kodus ja Eestimaa on vallutanud rohelus. See tähendab üht, Pantreid kisub jälle metsa. Seekordsel rattaseiklusel on nii mõndagi tuttavat ja on asju mis on veidi teistmoodi. Kuna juuni ilm on suhteliselt heitlik, siis seni oleme oma matkad juuli ja augusti peale sättinud, tulemuseks oleme saanud hoopis heitliku juuli ja augusti ilma. Nüüd proovime juuniga õnne. Varasemalt oleme matka käigus ka mõnda Nõmme Kalju jalkamängu väisanud, kuid tänu euromängudele on see iga kord tõeline loterii olnud. Lisaks ei lange ühtegi ahvatlevat võõrsilmängu aega suvele. Sestap teeme sel aastat hoopis nõnnaviisi, et peame rattamatka lõpus hoopis jaanipäeva.
Matka formaat on ka seekord veidi teistsugune. Matk kestab neli päeva: neljapäev kuni pühapäev. Neile kel sel ajal kibe tööperiood anname seekord võimaluse liituda meiega reede õhtul ja teha kaasa kaks päeva. Alguses oli plaanis, et pooleks matkaks liitujad tulevad Jänedale rongiga, aga kuna Elron on nädalavahetuse rongidele rattak…