Varustatud teadmisega, et Gunnarit ei leitudki, asusime rattaid komplekteerima.
Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et teiselpool kallast oli keegi Lembit kaduma
läind, keda kutsuti, iga kord kui meie oma Gunnarit hüüdsime.
See, et midagi lihtsat meid ootamas ei ole, oli selge juba ennem kohale
jõudmist. Esiteks teab iga loll, et külm ja kõle jääaeg on Võrumaa kupleid
täis kupatanud. Teiseks oli palav juba Tallinnas ja veel palavamaks läks, mida
lõuna poole liikusime.
Esimesed meetrid täislastis ratastel olid tavapäraselt ebakindlad. Odomeetri
näidu kasvades kosus ka sõidukindlus. Ülemäära kiiresti me meetreid muidugi ei
kogunud. Kõigepealt oli vaja teha väikene nn "tankimispeatus" Rõuge poes.
Etteruttavalt võib öelda, et vaatamata kümnetele ja kümnetele
vaatamisväärsustele, mis meile teele jäid, külastasime me kõikse suurema
rõõmuga just neidsamu väikeseid maapoode. Esiteks oli seal jahe ja teiseks sai
sealt seda jahedat ka kaasa osta. Lõpuks kui me tee pealt tarkust juurde
kogusime, siis oskasime osta endile ka imetabased kotid, mis seda kaasa
ostetud jahedat suisa hommikuni kargena hoidsid.
Aga nüüd keerame aega uuesti tagasi ja potsatame oma jutus uuesti Rõugesse.
Poes käidud, sõitsime tervelt 50 meetrit, avasime traditsioonilise
stardišampuse ja tegime ära kohustusliku grupipildi:
Kõrvalrannast laenatud bikiinides fotograaf tagasi päevitama saadetud,
hakkasime näod naerul mäkke väntama. Mäe otsa jõudes asendus naiivne irve
ähkimise ja puhkimisega. Palavus ja mäed sobivad umbes sama hästi kokku kui
kilu ja vahukoor. Õnneks oli hullem alles ees ja sestap pold tarvis pikalt
põdema jääda.
Varsti jäi meist paremale kuulus Rõuge pesakasti vaateplatvorm. Kuna olime
juba tervelt kilomeetri sõitnud, siis oli tarvis peatus teha. Mõned hullud
läksid torni otsa Võrumaad kaema, enamus ostis endale jäätised ja jäi hullude
tegevust pealt vaatama. Seks tarbeks olid väiksele laululavale kohale veetud
puust kinotoolid.
Vahepeal saabus platsile ka Rallikas, kelle eemalolekust me tegelikult
teadlikudki polnud. Neid ridu seadev kirjatsurra sai täpselt nii kaua naerda
Rallika jutu üle, et ta käis kiivrit Rõuge sildi pealt toomas, kuni Ööbikuoru
puhkekeskusest ise kõne sai, et maha jäid rätik, pusa ja paar suspesid. Õnneks
läks ööbimispaika otse üks jalgrada ja kümneminutise jalutuskäigu pärast olin
naerupahvaka saatel kenasti tagasi.
Molutamised pesakasti juures ära molutatud, istusime sadulasse ja väntasime
edasi itta. Kõigepealt sai läbi kergliiklustee, seejärel asfalt. Pärismatk sai
alata!
Pinnakate küll muutus, aga maastik jäi samaks. Ikka üles, siis alla. Vahel
üles, üles ja siis alla, alla. Või üles, alla, üles, üles. Kuna suund oli
kohalike küngaste kuninga Haanja poole, siis valdavalt sõtkusime ikka
kõrgemale ja kõrgemale.
Karmimate tõusude järel tegime joogipause. Neid passis ainult varjus teha,
sest lõõskava päikese käes hakkasid sulama nii mustad kiivrid, kui ka nende
kaitstav mõistus. Nagu tavapäraks saanud, siis esimesed maastikukilomeetrid
näitasid täpselt kätte, kes millegi halvasti kinnitanud oli. Sai siis
sealsamas varjus ka pudeleid ja telke õigesti kinni tõmmatud.
Et asi ikka eriliselt jabur oleks, oli üks külamees teele ka liiva poetanud.
Ja seda päris pikalt. On omaette kogemus 28 kraadises seisvas õhus täislastis
jalgratast liivasest mäest üles lükata. Kuna me mingid papist poisid ja
tüdrukud päris pole, siis saime ka selle ettevõtmisega lõpuks hakkama.
Õnneks oli ühel hetkel külamehe liiv otsa saanud ja taaskord saime millegi
kõvema peal sõtkuda. Tee muutus üsna künklikuks ja laskumised seetõttu päris
meeleolukaks. Et küll küllale ikka liiga ei tee, siis olid meie
sealviibimisest haisu ninna saanud kõik ümbruskaudsed vereimejad. Lasime endid
kõiklaadsete moodsate sääse ja parmumürkidega üle ja jätkasime leitsakus mäkke
sõtkumist.
Kui näolapid hakkasid vaikselt valgeks muutuma ja pildid virvendama, seisis
ühtäkki meie ees üks kohalik kauboi. Golt revolverit tal muidugi vööl ei
olnud, aga selle eest uhke nahkne kauboimüts oli pealappi kaunistamas küll.
Relvaks Canoni peegelkaamera. Või oli see Nikon? Ahh vahet pole!
Tegemist oli ühe kohaliku leiutajaga, kelle koduhoovi meid Riigimetsa
Majandamise Keskuse seatud rada viinud oli. Territoorium oli täis igatlaadi
imetabaseid ehitisi ja masinaid, millest me nüüd innukalt kuulda tahtsime.
Härra ise tahtis meile hoopis oma loodrist eksnaisest ja raha nuiavatest
pruutidest pajatada, aga lõpuks siiski soostus pikemalt rääkima isetehtud
elektrilisest murutraktorist ja muudest valduses vedelevatest veidrustest.
Mägi mille otsas kogu see ägedus ennast peitis, oli päris kõrge. See ilmselt
seletab ka seika, miks ükski mõõdulindi ja malliga euroametnik seda veel üles
leidnud pold. Loodame, et see jääb ka nii, sest kõik siin ilmas ei pea
reeglitele ja regulatsioonidele vastama. Väikeseks vahelduseks võiks meile
jääda vanamehed oma veidi viltuste majade ja ühelegi ohutusnõudele mitte
vastavate aiariistadega.
Uudishimu rahuldatud, jalad puhatud, punud värsket vett täis, persetasime
endid sadulatele ja väntasime mäest alla. Tee läks aina paremaks, mistõttu
osad täitsa aru kaotasid ja eest ära põrutasid. Et asi ikka eriti huvitav
oleks läksime me ristumiskohtadel kõik eri rada ja vahepeal oli tükk tegemist,
et kõik roosavestid küla pealt kokku koguda. Lõpuks olime me õnneks kõik
Haanja poes koos ja nautisime moodsa aja konditsioneerivõlusid.
Samal ajal kui me endid sees kosutasime, oli Andres poe kõrvalt järjekordse
külafilosoofi leidnud ja kuulas innukalt lugusid, kuidas too oma raudteelase
ja keraamiku ausa ameti maha pani ning maailma religioone omal käel uurima
hakkas. Allan pakkus härrale õlut, mille peale too vastas, et ega tal asjad
nii hullud ka pole, et almust võtma peab.
Seda kuuma mis meil sees oli, Haanja pood kahjuks päris ära võtta ei suutnud.
Pidasime veidi aru ja otsustasime põgusalt rajalt maha astuda ja endid kahe
kilomeetri kaugusel asuvasse Vaskna järve kasta. Ühtlasi plaanisime seal ära
konsumeerida meie seljankavarud.
Kes ei teaks seda häält mida kuum metall teeb kui ta vette pista. No umbes
samasugust häält tegime ilmselt ka meie kui paadisillalt pommi panime.
Sellist spaamõnu ei suuda ükski Jurmala ega Estonia pakkuda, kui peale sellist
palavat seiklust järves vedeleda saad.
Vennad Tarmo ja Tauno olid seks ajaks selgeks vaielnud kuidas üht õiget
matkasuppi teha tuleb ja teelistele maitsva leeme valmis keetnud. Kõrvale
läksid vorstileivad ja poest soetatud külmad õlled. Paradiis pluss! Siinkohal
kasutakski võimalust ja kiidaks väikeste maapoodide külmikuid. Erinevalt
suurte tolmuste linnade Prismadest ja Rimidest, kust ostetud humalat saab
alles siis tarbida kui too sügavas külmas õigeks ehmatatud on, teavad
Rõugete-Haanjate-Vastseliinade Coopide inimesed kuidas on õige üht õlut juua -
ikka hästi hästi külmalt!
Ihud jahutatud, punud täis ja supp kaussidelt maha loputatud, asusime taaskord
teele. Variant A oli minna rajale tagasi, teha ära üks ilgelt suur "paun" ja
jõuda mõne kilomeetri kaugusele meie hetkeasukohast. Variant B oli kohe sinna
minna. Olime esimese päeva kohta juba piisavalt seigelnud ja läksime kergema
vastupanu teed.
Otsus oli tagantjärgi õige ja tee laagrisse läks lenneldes. Või noh lenneldes
Võro moodi, ehk rühkides mäest üles ja siis suure lennuga jälle alla sealt.
Ööbimiskohta jõudes tekkis pisuke kahtlus, et olime väikest viisi loteriivõidu
saanud. Nimelt lahkus Kirikume RMK metsaonnist vahetult ennem meid üks
seltskond ja ülejäänud õhtu nägime kordi kümme vaatepilti, kus platsiäärde
sõidab auto, kes siis meid nähes otsa ringi keerab ja nelja tuule poole ära
sõidab. Üks vahtralehega auto sattus meid nähes suisa nii ähmi täis, et oleks
telgis pikutava Antti otsa manööverdanud. Õnneks said õigel hetkel õiged
käigud sisse ja läinud nad olidki.
Pakkisime esimest korda reisu jooksul oma telgid ja hammockid lahti ja asusime
kes mida tegema. Valdav enamus läks Kirikumäe järve kümblema, Tarmo nende
vahele lanti loopima ja Tauno asus pasta carbonarat keetma. Õigemini pold see
päris õige carbonara. Seda võiks pigem nimetada "kõik kuivad juustukastmed mis
Prismas olid ja kamaluga Merevaiku pääle".
Tarmo kala ei saanud, aga Tauno õhtusöök sai see eest topeltmaitsev.
Kaussidega inimesed moodustasid järjekorra järveni ja pärast kiitsid kuniks
päike Valga taha vajus. Korkisime kodukoha auks "Vanaka" lahti ja asusime ööd
ootama. Selja taga oli üks mälestusterohke päev. Mitu oli veel ees..
Kommentaarid
Postita kommentaar