Otse põhisisu juurde

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.


Hommikul alustasime Putuka juubeli tähistamist ja loomulikult ei saanud me õhupalle laagriplatsi jätta. Pole me mingid risustajad ju. Sedasi ta pallikrudinal finiši poole tallas..


Pikalt see Piusa liiv meid õnneks ei piinanud. Kõigepealt muutus liiv kruusaks, siis laiemaks kruusaks ja varsti olime me siledal asfaldil, kuhu jäime kuni Värskani.


Asfalt on küll maru mugav kate kulgemiseks, aga samas suhteliselt igav, seega pole seal sõtkumise kohta eriti midagi tarka öelda. Sõidsime vahepeal mägedest üles, siis puhkasime, siis sõidsime jälle alla. Vahepeal väntasime vahelduseks ka sirgjoones.


Sõit oli küll veidi üksluine, aga vähemalt võimaldas korralik tee mõnusalt puntis koos sõita. Ei pidanud kusagilt kaugelt üksteisele hõikama, vaid saime sõidu ajal inimese kombel juttu vesta, mis ühtlasi aitas veidi seda üksluisust peletada.

Vahepeal oli sündinud idee, et jätaks pasta-boloneesetamise ära ja leiaks Obinitsast mõne mõnusa kohviku, kus saaks kohaliku kulinaariat mekkida. Täpselt ei tea kust see idee tuli, tõenäoliselt oli algataja Tauno, kel seks hetkeks juba pottidega mässamisest sein ees. Olgu need motiivid mis olid, aga ideel tundus jumet olevat. Nüüd pidi selle teostuseks vaid Obinitsa üles leidma.


Ega kaua ei võtnudki, kuni majad üksteisele lähemale kolisid ja väiksema asula moodustasid. Esimene peatus oli muidugi Obinitsa Coop. Ausõna, Tarbijate Ühistu pole meie rattaseikluse sponsor, kui oleks teepeale mõni Grossi pood või Rimi jäänud, siis oleksime ka neid kindlasti külastanud. Lihtsalt juhtus, et kõik poed kus käisime, olid Coop-id.

Kuniks kolleegid omi õllevarusid täiendasid, läksid osad meist söögikohta otsima. Õnneks pole Obinitsa mingi Nizza (kuigi keset väljakut on suur silt mis tollele Prantsuse Rivieera mitteametlikule pealinnale viitab) ja sajakonna meetri pärast terendasiki Seto Seltsimaja ehk kohalikus keeles Taarka Tarõ Köögikõnõ. Tol kohal võikski ainult too viimane nimi olla, aga siis jääksid kõik paksud saksa turistid ilmselt teed küsides nälga.


Ajasime algul seltsimajalised veidi ähmi täis, kuna meid muudkui vooris juurde, aga lõpuks said nad tellimused kenasti sisse antud ja me asusime hoovis roogasid ootama. Mööbeldasime ka veidi, et saaks ikka kannid kenasti kokku istuda ja lobajuttu ajada.



Ükshetk hakkasid uhkete setokeelsete nimetustega road lauda tulema. Siinkirjutaja ei suuda neid kahjuks mingi valemiga oma mälust taastada ja seega nimetagem neid ahjulihaks, kalasupiks, kotletiks ja juustuks meega. Koos väga-väga maitsva toiduga, saabus ka jahe kodumõdu. Maitset on küll keeruline kirjatähtedega edasi anda, aga pildid peaks vähemalt pool tööd ära tegema:




Kõhud head-paremat täis, viisime kööki veidi kommi ja hüppasime sadulasse. Tarvis veel omajagu vändata, kuniks saab end Õrsava järve kasta ja sõidu lõppenuks kuulutada.


Ületasime Põlvamaa piiri ja pärast põgusat väntamist jõudsime lõpuks kohta, kus originaalis oleksime ärkama pidanud - Piusa liivakaevandusse. Kasutasime võimalust ja tegime selle pildi:


Mälestused mälukaardile kirjutatud, väntasime rõõmsalt edasi, kuniks järjekordne Coop meie teekonna katkestas. Olime jõudnud Oravale. Seekord keegi külma napsu ei ostnud, kord oli jäätiste käes. Veidi tuli ka tuikavaid lihaseid turgutada. Peale mõningast müüridel turnimist ja varju all vedelemist jätsime oravad selja taha ja sõtkusime edasi kirdesse.


Tunded olid kahetised. Ühelt poolt oli veidi kurb, et kõik läbi saamas on, samas ootasime juba Värskasse jõudmist, kuhu nii mõnedki toredad tegevused plaani pandud olid.


Kõik ümberringi viitas, et olime Setomaal ja varsti hakkasid sildid ka Värskale viitama. Olime lõpusirgel. Veel üks viimane puhkus, kosutav jook, lihaste turgutamine ja lõpuspurt võis alata!


Ja kohal me olimegi! Kogu matka vaimu arvestades ei läinud me Värskas esimese asjana loomulikult oma peo ja ööbimispaika, vaid... Coopi! Juhhei. Tegemist oli juubelihõngulise poega - järjekorras viies!


Moon õhtuks ostetud, istusime sel matkal viimast korda sadulasse ja sõitsime seikluse koidu suunas. Kilomeetrike sõita ja siis saime juba lenksudelt lõpukellasid lasta. Olime kolm seiklusterohket päeva sadulas püsinud, kohtunud sõbralike ja värvikate karakteritega, võtnud tõuse ja käinud kraavis rohkem kui neljal eelneval matkal kokku, laskunud kiiremini kui ühelgi teisel seiklusel - 66,9 km/h. Olime kaardistanud ära kõik teele jäävad järved ja külapoed, naernud südamest, valanud raskel hetkel ka mõne pisara, õppinud rohkem tundma üksteist ja iseennast. Oli olnud vahva, väga vahva!


Nüüd ei jäänud muud enam teha, kui kogu seda toredust vääriliselt tähistada. Kõigepealt nautisime Õrsava järves kõik veemõnud ära, mis seal nautida oli..


Seejärel kütsime kuumaks sauna ja katsime peolaua. Et ideaalne veel ideaalsem oleks, leidsime paadikailt pikutamast Seto ühe andekaima karmoškamängija Evelin Leima, tõime talle paadiga pilli ja kuulasime viise mis sulataks külmemagi südame. Putukas sai juubeli puhul kaks pühendusega laulu, mis talle otseloomulikult kangesti hinge pugesid. Kuuvalguses lõppenud kontserdi lõpuakordiks oli kaunis Seto hümn, kaunilt inimeselt, kauni Seto järve taustal. Tulid veel mõned pisarad, seekord õnne omad.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR21 Esimene päev: kohaneme

Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR21 Kolmas päev: Vormsi

Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.

PR21 Teine päev: äge!!

Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.

PR19: Rattamatka üldvarustus

Kui mõned teemad tagasi sai lahatud matkalise varustust , siis seekord piiluks matkajuhi rattakotti. On ju ta ülesanne vaadata, et matk kulgeks võimalikult sujuvalt ja takistuste teele ilmumisel need ka lahendatud saaksid. Seega leiame tavapäraste sokkide ja hambaharjade kõrval sealt ka kraami mida teiste matkakaaslaste kotist naljalt ei leia. Remondikomplekt Rattamatka lahutamatuks komponendiks on tehnika, aga sel on komme aeg-ajalt katki minna. Kuigi siinkirjutaja keelitab matkalisi, et nood oma kaherattalised põhjalikult ennem matka üle vaataksid, siis ootamatusid võib tulla ka värskelt hooldusest tulnud velodega. Samuti on mets armutu mõndade rattalisade vastu. Ühel hetkel võid ennast leida laiali lagunenud pakiraamiga tee pealt ja aru saada, et selle tagasi kokku panemiseks vajalikud vidinad on tõenäoliselt jäädavalt mööda metsa laiali pudenenud. Päris rattatöökoda endaga kaasas vedada pole otstarbekas, aga levinumate viperuste tohterdamiseks on ennast võimalik varustada järgn

PR19 Kolmas päev, äge

Vaatamata emotsioonidest tulvil õhtust oli uni magus. Tegime terrassi kõrval mannaputru ja naised valmistasid võikusid. Eelmisel õhtul ja kõnealusel hommikul toimus meil päris mitu muudatust koosseisus. Grupi noorem liige Sten viidi laupäevasele rattavõistlusele ja asemele toodi tema õde Madeleen. Seoses pere jaaniplaanidega lahkus meie tubli kokapoiss ja nõgestelangetaja Tauno. Õhtul saabusid ka Pille ning Kertu. 12 asemel oli meid nüüd 13 ja maskuliinsuse protsent langes sajalt 76 protsendini.