Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.
Kõhud täis, rattad pakitud, tegime me midagi midagi äärmiselt mitte meielikku. Kes on eelmiste seikluste blogisid lugenud, siis oleme maru uhked selle üle, et tassime kogu oma varustust kaasas ja viskame nalja euromatkajate üle, kel raamikotis päiksekreem ja pudel Eviani. Kõik muu loksub raske raha eest palgatud Ahti kaubikus, kes siis härradele/prouadele peatustesse provianti ette sõidutab. Novot, nüüd olime ise jõudnud sinna, et meie "Ahti" parkis oma oranži asjadeliigutaja kell 11 mändide vahele ja mugavusele kolm tilka verd annetanud pantrid viisid oma magamisasjad bussi. Enese kaitseks on vaid nõnna palju öelda, et sinna bussi viisime ainult oma telgid/matid/magamiskotid, ehk asjad mida meil enam matka lõpuni vaja ei läinud. Kõik muu sõitis meiega truult edasi ja otsis aina kavalamaid viise, kuidas peatuskohas ratast uppi kallutada.
Liivamägesid me seekord ei vallutanud vaid tiksusime mööda kesist, aga sõidetavat kruusa asfaldi suunas.
Tempo oli võrreldes eilsega midagi täiesti uut. Ette rutates võib öelda, et pisukesed pausid välja arvata, siis kütsime 21km jutti, mis meie mõistes on muljetavaldav saavutus. Asfaldi oli sellest, vähemalt alguses, suhteliselt vähe. Rõõmukiljatused siledast asfaldist vaibusid mõne kilomeetri möödudes.
Sellele järgnenud kruus oli eelmisega võrreldes oluliselt inimlikum ja võimaldas meil tegeleda aukude peilimise asemel toredate asjadega, nagu näiteks takjasõda..
Kilomeetrid 7 kruusa hiljem olime taaskord asfaldil. Magasime küll ühe keeramise maha ja lisasime sellegaa üldkilometraažile tervelt kilomeetri, aga suurel skaalal oli see nohu.
Eilse suure segadusega olime endale genereerinud ühe uue probleemi. Nimelt võtsime Nõvalt küll hommikuputru ja õhtujooki, aga marginaalses koguses vett. Joomiseks jagus, aga 17 inimese lõunasöögi tarbeks kindlasti mitte. Ühtegi poodi ennem Pürksit meile teele ei jäänud ja Pürksi jäi kõvasti peale meie planeeritud lõunasöögiregiooni. Seega pidime tegema midagi, mida me tavaliselt ei tee - tülitama külaelanike. See polnud esialgu üldse lihtne missioon, maju lihtsalt ei olnud. Võib-olla oli asi selles, et olime merest veidi eemal ja Eestimaalane eelistab ikka lainetele lähemal omi maaasju ajada.
Ühel hetkel jõudsime ikka ühte tsiviliseeritumasse paika ja saatsime müügimehed luurele. Esimene talu oli maha jäetud, teises pold kedagi kodus. Näkkas kolmandas. Seal elas üks eesti keelt purssiv rootsi vanahärra kahe prouaga. Üks tundus isegi vanem kui Karbi Priit, see oli ilmselt ta ema või ämm. Igaljuhul oli tegemist väga abivalmite inimestega. Proovisime nende elu näinud südameid mitte proovile panna ja sisenemise hoovile ühekaupa, nagu vanas eas Kääbiku raamatus päkapikud Bilbo urgu.
Hoovile saabunud veeväljakutse vana konti ei murdnud ja kümnekonnaks minutiks kävitati väikeses õdusas noarootsi talus korralik veetehas, mille üle isegi Värska nossovid uhkust tunneksid. Vesi pidi sealkandis suht nigela mekiga olema. Peremehel oli sellega võitlemiseks uhked välismaa filtrid vahele pandud. Sellega oli ta saavutanud täitsa muheda maitse.
Pudelid ja reservuaarid täis, kütsime edasi. Kohtasime oma teel vahel ka teisi rattureid, keda kolleegideks kutsusime. Reeglina olid nad sõbralikud ja lehvitasid meile. Mõned olid meiemoodi rahulikult kulgejad. Mõnel oli jälle hirmus kiire kusagile. Ilmselt sõitsid sellised päevaselt meie nelja päeva trassi. Tublid inimesed. Samas on natukene kahju ka neist. Nagu aastad meile õpetanud on, siis rattasõit on ainult üks osa rattamatkast. Kas just kõige igavam osa, aga kindlasti on selles hulknurgas meeleolukamaid tahke, kui tuimalt bituumeni mõõtmine.
Eelneval pildil üritasin kaht kiirustajat pilti saada. Seks ajaks kui kaadri paika sain, olid nad juba poolel teel Riiga.
Mingi hetk jõudsime pika nimega Harju-Risti-Riguldi-Võntküla maanteele, mis viis meid üle jupi aja merega kokku. Kus merd, seal oli muidugi ka turiste ja igasugust muud autodega ringi kakerdavat rahvast. Läks veidi tüütuks see "auto!" hüüete mäng. Õnneks see mäng lisaajale ei läinud ja varsti saime käed pööramiseks paremale tõsta ja rattad endisele Nuckö saarele pöörata. Mere kahanemisega sai geoloogilises mõistes suhteliselt hiljuti Noarootsi poolsaar ja sedasi enamik meist teda ka tunneb. Nucköl ootas meid vähemalt esialgu suhteliselt privaatne sõit Pürksi suunas. Konkreetne tee oli rattulile sõidetav, aga autojuhile ilmselt veidi tüütu, seega saime rahus põlluvaateid nautida.
Skännisime kaarte, et leida sobivat kokkamise kohta. Kuna ühtegi väga geniaalset kohta kohe ei tuvastanud, siis koliseme bussipeatusesse. Aeg oli valmistada too eelpoolmainitud impro lõunasöök. Koosnes see siis kartulipudrust, praetud vorstidest ning mee ja sinepi kastmest. Peab tunnistama, et kui Merevaik on suur matkalise sõber siis mee ja sinepi kaste on sõbra sõber. Iga matk on meil kaasas ja keegi pole veel nurisenud. Võtsin ka ise esimest korda sel matkal abikoka rolli endale ja asusin vorste sussitama. Toit sai väga maitsev ja publik tänas naeratustega.
Kõhud täis, sõtkusime lõuna poole edasi. Ühel hetkel sai koduseks saanud kruus otsa ja leidsime ennast taaskord asfaldil.
Kudani piiripunktis käis vahepeal läbi idee kuulutada välja Noarootsi kuningriik, aga erimeelsuste tõttu riigiusundi osas jäi riigivaenulik rahvaalgatus katki.
Kulgejad, meie moodi kulgejad.
Pürksis kiskus asi juba õite toredaks. Kõigepealt saime kohalikust poest igatlaadi jahedaid toredusi, Tauns sai ennast lillelapseks kuulutada ja kätte sai meid murutraktoril tiksuv abielupaar, kes meile rõõmsalt naeratas.
Ei läinud kaua mööda, kui saime haisu ninna lähedal peetavast jalkamatšist. Jalkafännidel lihtsalt on nina säänsete asjade peale. Nimelt toimusid teisel pool kuuski Noarootsi XV külade mängud, mille üks osa ka jalgpallil. Parasjagu ootasid Noarootsi ja Vormsi meeskonnad, et saaks oma mänguga pihta hakata. Tõrge oli tekkinud sellest, et kohtunikul oli halb olla hakanud ja nüüd oli hädasti vilemeest tarvis. Pikalt mõtlemata panime Rallika tanki. On ju viimasel legendi kohaselt mingisugused kohtunikupaberid.
Kunagi varem pole keegi Rattaseiklustel pidanud olema kohtunik. Rallikas võttis oma uut sülle kukkunud rolli väga tõsiselt ja tegi päris talutava partii.
Jalkafännid muidugi ei suuda platsi ääres vait olla ja tarvis ikka laul üles võtta. Loomulikult pidi ennem ära tegema raske ülesande ja valima toetatav meeskond. See ei saanud sugugi nii kergeks ettevõtmiseks kui esmalt tundus. Mõned meist väitsid endal mingeid sidemeid Noarootsiga olevat. Peale möödunud sajandi pruudi ei sidunud mind Noarootsiga midagi. Lähtusin asjale pragmaatiliselt ja valisin poole, kuhu teel, selle asemel, kust kohe varsti lahkume. Mine tea, äkki mõnel Vormsilasel tuleb pärast meelde ja lööb saarel patsu. Tuligi ja lõigi.
Kuna tuju oli hea ja rahvale šõu meeldis, siis loomulikult otsustasime vinti peale keerata. Jalka on, fännid on, nüüd oli puudu veel üks hea platsilejooks. Mõnd aega oli nurgalipu juures kosta põnevat diskussiooni:
"Pane niisama!"
-"Ei ma panen soki ikka peale"
"Vahet pole, teeme kino, tee ilma. Pane kapteni müts pähe."
-"See on pereüritus kutid."
"Okei jäta allarid jalga."
Vaatamata meie ponnistustele suutis Vormsi ikka kaks sisse imeda ja olles 40 minutit neile kaasa lõuanud, oli meil tark Noarootsist lahkuda. Kuidas, see oli hästi hoitud saladus..
Kõigepealt mõõtsime mõned kilomeetrid asfaldi.
Ja seejärel saabusime Österbysse. Haapsalu on sealt kõigest kahe kilomeetri kaugusel... mööda merd! Maad mööda on sinna 40km. Vaikselt hakkasid kaasteeliste peas kerkima mõningad logistilised küsimused, aga muuli otsas asuv veider rand ja veini kombel ajaga paremaks minevad naljad aitasid neid tarbetult praktilisi küsimusi peast tõrjuda.
Aga kuidas me siis ikkagist saame Haapsallu olukorras, kus keegi enam ülemäära vändata ei viitsi, eriti lisa neljakümmet kilomeetrit? Vot see plaan tärkas kusagil märtsikuus, kui vahtisin kaarti siit ja sealt ning otsustasin, et Linnamäe kaudu ring oleks kõige nürim rada kogu rattaseikluste ajaloos. Üks kümmekond telefonikõnet hiljem jõudsin järjega Rannarootsi muuseumini, millel oma alused, mis ka vahel rahvast Österbyst Haapsallu viinud. Kahjuks ei saanud nende Kaljas õigeks ajaks valmis ja tarvis oli plaan B-d.
Õnneks mängis elu ise kaardid kätte ja umbes samal ajal kui Kaljase plaan lurri läks, hakkasid ettevõtlikud läänemaalased sõitma Haapsalu ja Österby vahel veetaksot. Kokkulepped nendega tulid ladusad ja päeva lõpuks võib öelda, et see oli parim võimalik lahendus. Ühe aeglase aluse asemel saime kaks kiiret, mis pealegi võimelised ka rattad peale võtma. Eelmise plaani järgi oleks pidanud rattad mööda maad transportima. Edasi-tagasi 80 km.
Kui tee asemel kaile suundusime, oli rahval nägu ühteaegu üllatust ja rahulolu täis. Plaan oli õnnestunud 110%!
Meresõit ise oli mõnus. Kes tootis Instagrammi sisu, kes vaatas laineid. Kel on soovi meie merereisi korrata, siis Haapsalu Veetakso kontaktid on SIIN
Vaatamata laevateenuse ära kukkumisele ei jäänud Noarootsi muuseum meie plaanidest välja. Nui neljaks olin otsustanud, et me teeme lõpuks oma Rattaseiklusel ühe kultuurse külastuse ära. Olime ligilähedale jõudnud muuseumi väisamisele Vana-Vastseliina kindluses, aga siis lörris plaani ära sinna ette ehitatud kõrts, mis kogu meie aja ja tähelepanu röövis.
Et üleminek metsast kultuuriks oleks võimalikult sujuv, alustasime muuseumi hoovis suitsukala ja käsitööõllega.
Kui Pantrid näisid enam-vähem kohanenud olevat, hakkas sorava jutuga Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm eksponaate tutvustama.
Alustuseks kuulsime lugu lõbusatujulisest rannakalurist Tarmost, kes alustas oma töömeheiga hoopis laevaehitajana. Kuna ta kippus mingil mõistetamatul põhjusel laudu pidevalt laevadele tagurpidi külge toppima, siis saadeti ta laevatehasest minema ja edasine elu möödus tal hoopis merd seilates ja rannapiigasid võrgutades.
Tarmojutud kuulatud, suundusime sisse. Edasi kuulasime kohalike rootslaste põnevatest ettevõtmistest ammustest aegadest kuni praeguse Rootsi kunnini välja. Väga põnev kuulamine ja soovitame kindlasti ka teistele.
Muuseumist edasi suundusime Haapsalu peale, et täiendada proviandivarusid ja suunduda lõpuks kamaluga välja teenitud õhtusele puhkehetkele.
Ennem kohaliku Coopi väisasime Karpide sõbra kohvikut ja puhkasime väsitavast kilomeetrist.
Nagu uudistest kuulda on olnud, nii on ka päriselus - peatänav on hetkel päris kole. Pole puid ja pole teedki õieti. Loodetavasti saab kunagi kenaks.
Kohalikus kaubamekas kodinad tavaari täis ostetud, suundusime oma meeleoluka päeva viimasele lõigule. Ees ootas mõnus söögivaaritamine ja päevamuljete ette ladumine.
Kohale jõudes ootasid meid kadakate vahel kämpad, mille juba jupp aega tagasi sai kinni pandud. Meite päralt oli terve territoorium ja üks mitte rendiks kuulunud autoelamu veel kauba peale. Suhtlus peremehega oli olnud väga ladus ja kõik meie soovid olid eeskujulikult täidetud.
Kusagil kümne paiku tilkus meepotti päeva ainus tõrvatilk, kui kusagilt põõsa tagant kargas välja üks kuri eit, kes kukkus matkaliste kallal hirmsat moodi pragama. Alustuseks süüdistas ta meid selles, et me pole perekond. Siin on nimelt perekämping. Ei hakanud temaga vaidlema, et meie ettevõtmise sisu ja eripära on peremehele juba ammu tutvustatud, nimelt siis kui maad kattis lumevaip ja elu ümber koroona keerles.
Lasksime kurjal tädil edasi räntida, et kätte saada lõplik pretensioonide nimekiri. Seda ei pidanud sekunditki ootama. Järgmiseks saime teada, et Karp peaks suitsetamise maha jätma ja peale matka ei peaks keegi õlut ka jooma. Rääkida ka ei tohi. Eriti peale kahtteist. Lõpuks lubas ta KINDLASTI tagasi tulla ja meid uuesti läbi sõimata.
Viimane oli tühipaljas lubadus, sest vaatamata pikkadele ootustele, me temaga see õhtu enam ei kohtunud. Õieti me ei tea siiani kes ta oli, sest ta ei vaevunud ennast tutvustama. Vabalt võis ta olla näiteks küla postiljon, või lihtsalt puhkusel Valge Daami vaim, kellele ei meeldi roosa värv. Tont seda teab. Pea-asi, et ta selle ääretult sümpaatse ja vastutuleliku peremehe naine ei ole, sest temale me soovime kogu hinges ainult parimat ja mõte, et ta igapäevaselt säänset kõnelemise stiili kuulama peaks, kurvastaks meid hirmsasti.
Mõlki kuri tädi meie vahvasse päeva muidugi lüüa ei suutnud. Küll saime hommikul kõvasti muljetada, mida tädi rääkis, kui kaugel keegi seisis kui tädi kuri oli ja mis ta sellest tädist arvab. Ei ole suuremat rännulisi ühendavat jõudu kui antikangelased!
Kommentaarid
Postita kommentaar