Päev algas nagu meie seiklustel ikka tavaks - Balti Jaamas! See kord olime eelmisest targemad ja tulime varakult platsi! Varasem ärkamine tasus ära, sest vaatamata tööpäeva hommikule sai rong korralikult täis! Poleks me oma killavooriga peale mahtunud, oleks järgmine Narva Rong alles õhtul läinud!
Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh!
Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!
Meie reisiseltskond Viivikonnas
Asfalt sai otsa, Estonia kaevanduse raudteejaamaga ka tee! Meie rada pidi kulgema mööda kaevadusraudteed, aga vähemalt esialgu polnud seda kusagilt märgata! Veidikene skautimist ja vaevalise raudteeületamisi ning lõppeks leidsime end rajalt! Ja milliselt rajalt!
Tegemist oli tõenäoliselt raudtee hooldusteega, mis läbitav ainult raskemate masinatega. Lisaks läbimatutele liivalõikudele, põhjatutele lompidele ja mägedele kuhu pidi rattaid üles lükkama, kostitati meid veel turvakaevanduse äärse turbaporise teenässakaga! Kuid hullem oli alles ees!
Kui Estonia kaevadus selja taga, sisenesime Kurtna looduskaitsealale, kus pidi asuma ka meie kauaoodatud lõunapaus. Keegi absoluutne ajuinvaliid oli otsustanud sealse tee sillutama pea rusikajämeduste killustikukivide massiga! Seal läks meil ka reisi esimene rehv! Lõpuks oli asi nii hull, et pidime rattaid käekõrval lükkama!
Väiksema ettevalmistusega Pantrid hakkasid väsima ja kohati pidime kaasvõitlejaid suisa tagant lükkama. Halvast teest tekkinud vibratsioon lõhkus ka rattaid! Poldid keerasid end lahti, pakiraamid kukkusid küljest ja rehvid läksid katki.
Lõpuks jõudsime rampväsinuna ja näljasena Konsu RMK lõkkeplatsini, või vähemalt kohta kus see meie GPSi järgi pidi olema! Kell oli neli, viimati sõime korralikult kell seitse hommikul, aga lõkkeaset kus süüa valmistada polnud kusagil, lõpuks saatsime näljased skaudid välja ja 300m eemal me lõkkeasemed tuvastasime!
Lõke, toit, mämm..
Peab tunnistama, et midagi nii taevalikku, kui näljasena matkal lõkkel valmistatud pasta boloneset süüa, on raske ette kujutada! Kõhud täis, tuli ka ratsionaalsus korra koju ja loobusime ka raskest kummipaadist mida kodust saati kaasas lohistanud olime! Kõrvaltelkimiskoha mees oli maru õnnelik, et saab nüüd järvele paadiga kala püüdma minna ja lubas meid isegi Tallinnast üles otsida ning paat tagastada. Eks näis..
Järgmine peatus oli meil Kuremäe, kus legendi kohasel pidi pood olema. Seega andsime pedaalidele valu! Tarvis ju õhtuseks olemiseks veidi keelekastet hankida! Poodi muidugi ei olnud! Oli putka, mis ka suletud ning kohvik, kus kõik asjad maksid umbes sama palju kui Tallinna pubides! Lõpuks panime kogu oma šarmi mängu ja saime vähe mõistlikuma hinnaga kasti asja mida me sinna otsima läinud olime!
Kuremäe maagilise kloostri ees
Kui juba Kuremäel olime, siis pidime ju ka kohalikku püha vett võtma! Täitsime kõik oma lähkrid kõrgemalt poolt õnnistatud vedelikuga ja asusime oma viimast 30 kilomeetrit mõõtma! Püha vesi on muuseas äärmiselt maitsev!
Brrr..
Algus läks lustlikult, mööda asfaldit ja mäest alla! Kuid siis pöörasime suurelt teelt maha. Esimene ots oli tavaline kruusatee, aga siis sattusime taaskord selle idioodi kättetöö otsa, kes kurtnas oma kive puistamas oli käinud! Hambad ristis, läbi higi ja pisarate rassisme end Peipsile lähemale, kuniks pika sirge lõpus paistis valgus! Ja see valgus oli PEIPSI!
Georg ja Riisman on sisenenud Peipsisse
Olime kohal, kell oli 23 ja olime teel olnud 12 tundi! Õlid korgita lahti, valmis maitsev kartulipuder, julgemad läksid ujuma ja kõigil olid näod jälle naeru täis! Olime olnud vaprad ja seljatanud selle tripi tõenäoliselt kõige raskema ja pikema lõigu! 70km muda, liiva ja kohutavat killustikku!
Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh!
Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!
Meie reisiseltskond Viivikonnas
Asfalt sai otsa, Estonia kaevanduse raudteejaamaga ka tee! Meie rada pidi kulgema mööda kaevadusraudteed, aga vähemalt esialgu polnud seda kusagilt märgata! Veidikene skautimist ja vaevalise raudteeületamisi ning lõppeks leidsime end rajalt! Ja milliselt rajalt!
Tegemist oli tõenäoliselt raudtee hooldusteega, mis läbitav ainult raskemate masinatega. Lisaks läbimatutele liivalõikudele, põhjatutele lompidele ja mägedele kuhu pidi rattaid üles lükkama, kostitati meid veel turvakaevanduse äärse turbaporise teenässakaga! Kuid hullem oli alles ees!
Kui Estonia kaevadus selja taga, sisenesime Kurtna looduskaitsealale, kus pidi asuma ka meie kauaoodatud lõunapaus. Keegi absoluutne ajuinvaliid oli otsustanud sealse tee sillutama pea rusikajämeduste killustikukivide massiga! Seal läks meil ka reisi esimene rehv! Lõpuks oli asi nii hull, et pidime rattaid käekõrval lükkama!
Väiksema ettevalmistusega Pantrid hakkasid väsima ja kohati pidime kaasvõitlejaid suisa tagant lükkama. Halvast teest tekkinud vibratsioon lõhkus ka rattaid! Poldid keerasid end lahti, pakiraamid kukkusid küljest ja rehvid läksid katki.
Lõpuks jõudsime rampväsinuna ja näljasena Konsu RMK lõkkeplatsini, või vähemalt kohta kus see meie GPSi järgi pidi olema! Kell oli neli, viimati sõime korralikult kell seitse hommikul, aga lõkkeaset kus süüa valmistada polnud kusagil, lõpuks saatsime näljased skaudid välja ja 300m eemal me lõkkeasemed tuvastasime!
Peab tunnistama, et midagi nii taevalikku, kui näljasena matkal lõkkel valmistatud pasta boloneset süüa, on raske ette kujutada! Kõhud täis, tuli ka ratsionaalsus korra koju ja loobusime ka raskest kummipaadist mida kodust saati kaasas lohistanud olime! Kõrvaltelkimiskoha mees oli maru õnnelik, et saab nüüd järvele paadiga kala püüdma minna ja lubas meid isegi Tallinnast üles otsida ning paat tagastada. Eks näis..
Järgmine peatus oli meil Kuremäe, kus legendi kohasel pidi pood olema. Seega andsime pedaalidele valu! Tarvis ju õhtuseks olemiseks veidi keelekastet hankida! Poodi muidugi ei olnud! Oli putka, mis ka suletud ning kohvik, kus kõik asjad maksid umbes sama palju kui Tallinna pubides! Lõpuks panime kogu oma šarmi mängu ja saime vähe mõistlikuma hinnaga kasti asja mida me sinna otsima läinud olime!
Kui juba Kuremäel olime, siis pidime ju ka kohalikku püha vett võtma! Täitsime kõik oma lähkrid kõrgemalt poolt õnnistatud vedelikuga ja asusime oma viimast 30 kilomeetrit mõõtma! Püha vesi on muuseas äärmiselt maitsev!
Algus läks lustlikult, mööda asfaldit ja mäest alla! Kuid siis pöörasime suurelt teelt maha. Esimene ots oli tavaline kruusatee, aga siis sattusime taaskord selle idioodi kättetöö otsa, kes kurtnas oma kive puistamas oli käinud! Hambad ristis, läbi higi ja pisarate rassisme end Peipsile lähemale, kuniks pika sirge lõpus paistis valgus! Ja see valgus oli PEIPSI!
Olime kohal, kell oli 23 ja olime teel olnud 12 tundi! Õlid korgita lahti, valmis maitsev kartulipuder, julgemad läksid ujuma ja kõigil olid näod jälle naeru täis! Olime olnud vaprad ja seljatanud selle tripi tõenäoliselt kõige raskema ja pikema lõigu! 70km muda, liiva ja kohutavat killustikku!
Kommentaarid
Postita kommentaar