Kuigi me olime jõudnud oma trassi finišisse, siis see ei tähendanud, et läbi oli saanud väntamine. Kuidagi pidime me ära saama saarelt ja jõudma tagasi oma autode juurde. Ainus pursui kes sai endale autoga otse koju sõitmist oli Antti, kelle võluv pruut Kerttu ja nende tuttuus tita, liitusid meiega eelmine päev ning kes nüüd lahkesti oma peika autosse pakkis ning pealinna tagasi vuras.
Sadamas oli piletiautomaat katki, seega kehastus kontrolörimutiks Georg, kes raha eest hakkas internetist pileteid ostma. Vahepeal kõlas naljakaid hüüdeid temalt: "Ma ei jõua neid nimesi siia toksida!".
D vitamiinist oli kõigil korralik küllastus tekkinud ja seega laevas püsisime jahedas salongis. Väljas oli muidugi 28 kraadi ka. Vahepeal oli peale tulnud tuttav tunne, mis tavaliselt matka lõpus ikka. Ühteaegu on kurb, et kõik läbi saab, samas jälle ootad koju jõudmist.
Rohukülas läksime seekord kogu pundiga kohvikusse, mis meile kõike seda serveeris, millest keegi matkal puudust tundis. Mina võtsin ühe mahlase lägaburgeri. Jäin oma valikuga väga rahule. Laudadel nägin ka seljankasid, pelmeene ja friikartuleid.
Lennuväljal oli klassikaline kõik-välja lõik. Kiirused küündisid kohati seal kehtestatud piirkiirusele lähedale.
Autode juures tagasi, pakkisime lõõmavas leitsakus rattad ja varustuse autosse. Teadmine, et seks korraks läbi, hakkas vaikselt kõigile koha jõudma. Kallistati, poetati mõni pisargi. Lahkumise protseduurid tehtud. Istusime autodesse ja vurasime tagasi oma kivist linna. Seiklus oli läbi!
Tänaseks hetkeks oleme Pantrite Rattaseikluse nime all väljasõite korraldanud aastaid kaheksa. Oleme seigelnud idas, lõunas, läänes, põhjas ja keskel. Oleme kokku maha sõitnud pea tuhat kilomeetrit Eestimaad. Ööbinud väga spartalikest telkimisplatsidest ägedate kompleksideni välja. Saunatanud kohtades, kus hobune vaatab august seinas sisse, teine kord jälle kadakate vahel asuvas püstkojas otse mere ääres. Söönud otse külapoe ees murul valmistatud pannkooke, saanud veise põske, suitsukala, seto sõiri jpm. Jahutanud endid karjäärides, suurtes ning väikestes järvedes, Soome- ja Liivi lahes. Saanud paduvihmast lausleitsakuni välja. Raja poolest kogenud kõike: muda, liiva, üle pea võpsikut, heina, igat laadi kruusa, killustiku, mahajäetud asfaldist suurte magistraalideni välja.
Vahepeal on muutunud palju. Kui alustasime, sai muretult rongiga kusagile Eestimaa otsa sõita ja väntamist alustada. Vaba või hõredalt matkajatega asutatud RMK telkimsplatsi leidmine pold eriline probleem. Täna Elron rattaga reisimist pigem ei soosi ja ega meie kasvanud grupp ennast ilmselt isegi raha eest enam rongi ei mahutaks. RMK lõkkeplatsid on lõplikult ära vallutanud makiitameeste jt autoseltskondade poolt ja matkajatel sinna asja ei ole. Ainus võimalus matkamiseks on täna läbi keerukate logistikaskeemide ja makstud ööbimiste.
Kasvanud on ka meie seltskonna suurus. Kui näiteks teisel matkal oli meil üheksa, siis tänavu juba 17. Kui kõik huvilised oleksid oma kalendrid sobima saanud, siis oleks see number kõvasti üle kahekümne. See on kasvav väljakutse alates logistikast, ööbimisest kuni veidrate nüanssideni välja, nagu sobiva suurusega matkapoti leidmiseni. Suurema grupi manageerimine matkal on ka väljakutse. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi, soove, küsimusi, emotsioone jpm.
Ja siit tulevadki valikud edaspidiseks: kas hakata kärpima inimeste arvu, mis tekitab koheselt probleem, kelle sa sõpradest maha jätad? Või minna professionaalseks, kasvada lõpuks mingiks Roheliste Rattaretke sarnaseks ürituseks, kus karmid reeglid (sh laagriplatsil joodavale napsule) ja korraldusmeeskond. Või lõpetada tipus, kui on seljataga palju vahvaid mälestusi tootnud seiklus, millega oleks paslik panna punkt kogu seeriale.
Õnneks ei pea kõiki maailma asju kohe ära otsustama. Jõuludeni, mil algab reeglina järgmise matka planeerimine, on veel kõvasti aega veel merre voolata. Seniks väuuuuuuu ja peatsete seiklusteni!
Teie Myrgel
Kommentaarid
Postita kommentaar