Ärkasime segaste tunnetega. Ühelt poolt olime me paradiisis: meri, kadakad ja perenaine küpsetas meile rikkaliku hommikusöögi, teisalt olime me oma rattaretke koitu jõudnud ja see tegi meele veidi nukraks. Olime nelja päeva jooksul kogenud kõike: tormi, vihma, äikest, päikest, näinud südantpaitavalt kauneid vaatepilte ja ka nukralt maha jäetud külasid, olime ujunud järvedes, jõgedes ja meredes, olime mänginud vutti, käinud kalal, oaraksus, kohanud igasugu lahedaid ja vähem lahedamaid karaktereid, võtnud kolme erilaadset leili, olime paremini tundma õppinud oma kaaslasi ja ka iseendid. Tolleks hommikuks olime kokku kasvanud nii üksteise kui ka oma rännakuga ja mõte lahkuminekust ei olnud törts mitte meeltmööda.
Nagu eelpool mainitud, siis neljanda päeva hommik oli esimene kus me ei pidanud ise hommikusööki valmistama vaid otsustasime ennast tunda printside ja printsessidena ning nautisime Kastna puhkeküla hõrgutisi. Pugisime kered võileibadest, praemunadest ja maasika toormoosiga mannapudrust täis ja hakkasime oma laagrit kokku korjama. Need toiduained mida polnud retke vältel ära konsumeerida kinkisme perenaisele, kaasa pakkisime vaid joogiks vajalikud veevarud ning vabanesime kõigest ebavajalikust, kaasa arvatud Soiverite 6 kilosest täispuhutavast abieluvoodist, mis juba mitu päeva õhku ei pidanud. Ruumi pakiraamikottides vabanes niivõrd palju, et Tauno sai oma oma Erkile anda, kelle kott oli sisuliselt aatomiteks lagunenud.
Alustasime lahusolemist harjutama juba teele minnes. Tauno tuiskas minema esimesena, kuna teda ootas Pärnus auto, mis ta Leetu konserdile viis. Järgmisena asusid teele järelkäruga Soiverid. Siinkirjutaja koos viie kaasalsega võtsid veel Kasnast viimast ja hüppasid sadulasse tunnike hiljem teistest. Meist omakorda irdus Andres, kes otsustas Tõstamaa-Pärnu rattasõidu aeglusrekordit püüdma minna. Nagu kohale jõudes selgus, siis tal see ka õnnestus.
Ainsa proviandipeatuse tegime juba 4km pärast Tõstamaal, kus võtsime kerged supid ja täiendasime veidi piruka ning joogivarusid. Kui Andres valis pikima - 50km trajektoori, Soiveritel õnnestus leida asfalteed, mida mööda oli 45km Pärnusse, siis viiene grupp põrutas mööda kruusaseid metsaveoradasid. Algul oli plaanis 44km sõita, aga terav päike GPS ekraanil ja veidi vale rajajoone värvivalik tingisid 3 lisakilomeetrit. Sisuliselt magasime lihtsalt ühe pöörde maha ja pidime 1,5km tagasi sõtkuma. Viiese grupi tempo oli hea. Alla 21km/h naljalt ei langenud ja seda isegi kruusal. Ilm oli sõiduks super ja tuju püsis vaatamata lisakilomeetritele hea.
Peale põgusat lõunapausi teepervel hakkas vaikselt tunda olema läheneva suvepealinna hõngu. Inimesed olid ümberringi rohkem endase tõmbunud, enam meile ei lehvitatud tee äärest, autod lasid hoo maha võtmise asemel signaali jne. Kange tahtmine oli ots ringi keerata ja tagasi maa õndsusesse vändata. Suutsime sellele ahvatlusele siiski vastu panna ja üks hetk oligi Pärnu silt selja taga. Natukene veel ja istusimegi Pärnu Rannastaadioni kõrval pingil ja hävitasime oma viimaseid pirukaid. Ei mingit puhkpilliorkestrit ega rahvariides lilleneiusid. Ainult üks proua nillis meie tühjenevat taarat. Omast arust olime me kange tükiga hakkama saanud, aga linn elas ümberringi oma ükslõises rütmis edasi. Aga kust pidigi ta teadma, et 9 segast tulid ratastel 4 päeva kohaliku klubivuti kohtumist vaatama? Patsutasime siis üksteist õlale ja veeretasime rattad Rannastaadioni väravast sisse. Veiko Soo jalkaliidust oli meile läbi kohaliku klubi organiseerinud staadioni garaažis väikese nurga, kuhu saime oma truud ratsud ritta panna.
Panime kiivrid lenksu külge, eemaldasime rattakindad ning kõmpisime tribüünile. Esimene ahhaa moment oli siis kui kõndisime staadioni trepist üles. Kui kõndides ei saanud nagu arugi, et oleks suuremat sorti väntamine olnud, siis trepil läksid käiku needsamad lihased mis rattaseljaski ja tunne oli pehmelt öeldes huvitav. Veidi aja pärast saabusid ka Soiverid, kes olid jõudnud end juba Pärnus sisse seada. Nad olid mingi huvitava logistikaga suutnud eelnevalt linna tuua ka oma auto, koos vajalike vahetusriietega, seega nägid nad välja nagu poleks rattaretkest kuulnudki. Veidi ennem mängu hakkasid saabuma ka meie sõbrad ja kaasvõitlejad, kes olid mängule tulnud autodega. Vastuvõtt oli soe. Mehed said kallistada oma naisi ja lapsi. Sõbrad said lüüa patsu ning vastata küsimustele "kuidas oli?". Raske oli seda kõike paari lausesse toppida. "Väga lahe" oli ainus mida suutsime endist välja pigistada. Emotsioonide virrvarr oli liialt suur enamaks.
Mäng ise oli, nagu Pärnu puhul tavaks saanud, väravaterohke. Nende ühele vastasime meie kuuega. Kusagil poolaja paiku jõudis kohale ka Andres, kes oli suutnud 44km sõita 7 tundi. Omasõnul tegi ta mõnusaid pooletunniseid peatuseid ja neid ilmselt ka üsna tihti. Ja seal me siis olime. Laulsime, tagusime trummi, jõime kallist staadioniõlut ja võitsime. Üks hetk oli läbi mäng ja koos sellega ka rattaseiklus. Osad panid rattad pealinnast saabunud järelkärule ja sõidsid linna poole, osad jäid ööks Pärnusse ja sõidsid tagasi hommikuse rongiga.
Oli olnud väga meeleolukad 4 päeva. Kuhu järgmisel aastal, see hakkab selgeks saama siis, kui selgub, kes tuleval aastal Premium liigas mängivad ning paika saab Kalju mängukalender. Hetkel hoiab Esiliigas napilt esikohta Rakvere Tarvas. Hästi tore oleks ikkagist läbi sõita mullu maha märgitud, kuid sõitmata jäänud rada Rakverre.. Samas on käimata ka veel Viljandis ja poleks paha kui ka Kuressaare suudaks tänu heale lõpuspordile taaskord kõrgliigasse pressida. Suvine Saaremaa oleks õite mönus sõtkumispaik. Eks jaanuaris ole pilt juba selgem. Seniks, aga võtame käesolevast hooajast viimast. Väuu!
Kommentaarid
Postita kommentaar