Hommikul pidas proua perenaine pika loengu kuidas tuvastada truudust murdnud meest, Tauno valas valmis pudru maha ja vorst otsis leiva mis jäi Risti poest lunastamata. Peale hirmpikka pakkimissessiooni olime valmis teele asuma. Ja siis ühtäkki nagu ei olnud ka, sest kaks ei ole kunagi kolmandata - Allanil oli kumm töss. See kaks sendimeetrit mis jäi välisrehvist McGaiveriga katmata, oli endale külla kutsunud midagi teravat ja sellega purustanud oma sisemise kummi.
Aeglasemad jätsid meid kummi lappima ja hakkasid Martina poole väntama. Peale pooletunnist liimimist ja lappimist pöörasime ka ise rattad lõunasse. Suhtes esimeste sadade meetrite sai selgeks, et täna midagi lihtsat ei tule. Uus element meie reisil oli terav ja tugev edelatuul. See kõik oleks veel kuidagi talutav olnud kui sama ei oleks meie sõidusuund olnud. Karbi sõnade järgi oleks me nagu vastu tuult sõitnud.
Peale 12km pungestamist jõudis lõpuks ka seltskonna saba Martna poe juurde. Ja mis põnev koht see ka oli. Varem sinna jõudnud Andres oli endale leidnud kutsumata sõbra, kes alustuseks uhkusega teatas, et ta saabus alles hiljuti puhkekodust. Andrese nõutu pilgu peale otsustas siis kohalik krahv täpsustada: "Vanglast noh". Seejärel pidas ta pika kõne ajaloost, eestlaste genofondist ja lõpuks tegi juhuslikule poekülastajale natsisaluudi.
Seltskonna kasvades puhkekoduline lahkus ja me otsustasime oma Kirblasse planeeritud lõunapausi Martnas teha. Hiljem selgus, et see oli üks selle reisi õigemaid otsuseid.
Ajal kui me oma mahlaseid grillvorsti-hapukurgi-juustu võileibu konsumeerisime pidime me uut kohaliku elufilosoofi peletama hakkama. Suure punase nina ja tugeva slaavi aksendiga tegelast pahandas meie joogivalik. Õlu ei pidavat ju üldse juua kõlama. Tema joovad ainult "puhast" (viina). Ta oli täpselt välja arvestanud, et ta jõuab poe sulgemiseni käesolevat "puhast" tarbida ja jõuab sel hetkel täpselt uue osta, millega enda õhtu sisustada.
Jätsime kohalikud heidikud uusi möödasõitjaid varitsema ja sõtkusime edela suunas edasi. Väike asfaltee ristus suuremaga, see omakorda veel suuremaga, kuni lõpuks olime Risti-Virtsu manatee keerises. Seda võis nimetada senise reisi madalhetkeks. Tuul oli vastu nii kõva, et kiirus langes lõpuks 9km/h, praamile kihutavate autode vool oli konstantne ja autodest nii mõnigi ei vaevunud ei hoogu ega trajektoori meie pärast muutma. 4km ennem Kirbla poepeatust andsime lõpuks korraks alla ja tegime Kasari jõe silla all hingetõmbepausi. Põgus ujumine ja tukastus heinapallidel mõjus moraalile hästi ja lõpuks olime valmis edasi sõtkuma, et edasisteks söömisteks Kirblas varusid täiendada.
Kinni!? WTF!? Kuigi mõni aeg tagasi tehtud internetiotsing lubas, et pood Kirblas on ka nädalavahetuseti lahti, seisis uksel silt L ja P suletud. Pidasime kriisikoosoleku, mille raames tegime toiduvarudele inventuuri ja uurisime veidi alternatiivpoodide asukohti. Lähim asus Lihulas, aga see põige oleks meie trajektoorile veel 20km ja perspektiiv veel 2h vastu tuult vändata ei erutanud tol hetkel kedagi.
Inventuur tuvastas, et me olime vaatamata varustusaugule toiduga enam-vähem mäel. Mida nappis oli vesi ja õlu. Veevarud täiendasime ühe kõrval elanud paarikese juures ja õlle jaoks valisime kõige parema võhmaga reisulise, kes pidi siis laagripaigast tühja rattaga Lihulasse väntama. Hiljem see vajadus kadus kõige võimalikumalt meeldivamal moel, aga sellest mõne lõigu pärast..
Kirblast keerasime lõpuks sellelt õudusemaanteelt maha ja leidsime ennast taaskord ritsikate sirina ja linnulaulu keskelt. Käänuline kruusatee viis meid mööda kaunitest rookatustega taludest ja laiadest põldudest. Ühe sellise juures tegime põgusa peatuse ja käisime oaraksus. Andres lubas need õhtul ära keeta ning ära soolata. Etteruttavalt võin öelda, et neid ridu kirjutades on need oad ikka selles samas Allanilt laenatud kilekotis.
Mingiks hetkeks hakkas käruga seltskond maha jääma ja otsustasime neid ühes metsatukas järgi oodata. Sildid meie ümber andsid mõista, et olime saabunud Matsalu looduskaitsealale. Minutid venisid, aga Soiveritest polnud ikka kippu ega kõppu. Hakkasime juba muretsema, kui ühtäkki ilmus nurga tagant Katja, kes nägu kergelt õhetades aga naerul mäest üles rühkis, raske käru koertega rattal taga. Kange naine!
Oodates rullus lahti põgus, aga äärmiselt tulemuslik vestlus. Nimelt kuuldes ööbimisega nime, tuli Andresel meelde, et tal peaks sealkandis ühel heal sõbral maja koos saunaga olema. Perspektiiv pesta saada ja öö nelja seina vahel veeta tekitas seltskonnas meeldivat elevust. Mõned kiired telefonikõned ja eksprompt öömaja oli olemas.
Kui meie rattad tolle õhtu kodu hoovi jõudsid saime kiirelt selgeks, et oleme saabunud paradiisi. Väike hubane rookatusega puitmaja asus otse jõe kaldal, ümberringi lummav Matsalu. Palksaunal oli ruumikas latusealune, kuhu me end pikema jututa sisse seadsime. Lisaks olid meie päralt veel üks lahe vana aerupaat ja kollane kanuu. Nagu sellest vähe, oli peremees meid nõus autoga Lihulasse varusid täiendama viima.
Pererahvas sättis end tagasi linna poole ning jättis meid omapäi, aga mitte ennem kui me neil kõhud pasta bologneset täis söötsime. Peremees suutis ennem äraminemist meie tänuvõlga veel kahe vastpüütud haugiga suurendada. Lahe.
Ja siis me seal siis peezitasime. Kuum saun vaheldus virgutava jõevee, kõhtu paitava grillitud haugi ja hingepaitava paadisõiduga Matsalu peal. Elu oli lill.
Aeglasemad jätsid meid kummi lappima ja hakkasid Martina poole väntama. Peale pooletunnist liimimist ja lappimist pöörasime ka ise rattad lõunasse. Suhtes esimeste sadade meetrite sai selgeks, et täna midagi lihtsat ei tule. Uus element meie reisil oli terav ja tugev edelatuul. See kõik oleks veel kuidagi talutav olnud kui sama ei oleks meie sõidusuund olnud. Karbi sõnade järgi oleks me nagu vastu tuult sõitnud.
Peale 12km pungestamist jõudis lõpuks ka seltskonna saba Martna poe juurde. Ja mis põnev koht see ka oli. Varem sinna jõudnud Andres oli endale leidnud kutsumata sõbra, kes alustuseks uhkusega teatas, et ta saabus alles hiljuti puhkekodust. Andrese nõutu pilgu peale otsustas siis kohalik krahv täpsustada: "Vanglast noh". Seejärel pidas ta pika kõne ajaloost, eestlaste genofondist ja lõpuks tegi juhuslikule poekülastajale natsisaluudi.
Seltskonna kasvades puhkekoduline lahkus ja me otsustasime oma Kirblasse planeeritud lõunapausi Martnas teha. Hiljem selgus, et see oli üks selle reisi õigemaid otsuseid.
Kinni!? WTF!? Kuigi mõni aeg tagasi tehtud internetiotsing lubas, et pood Kirblas on ka nädalavahetuseti lahti, seisis uksel silt L ja P suletud. Pidasime kriisikoosoleku, mille raames tegime toiduvarudele inventuuri ja uurisime veidi alternatiivpoodide asukohti. Lähim asus Lihulas, aga see põige oleks meie trajektoorile veel 20km ja perspektiiv veel 2h vastu tuult vändata ei erutanud tol hetkel kedagi.
Inventuur tuvastas, et me olime vaatamata varustusaugule toiduga enam-vähem mäel. Mida nappis oli vesi ja õlu. Veevarud täiendasime ühe kõrval elanud paarikese juures ja õlle jaoks valisime kõige parema võhmaga reisulise, kes pidi siis laagripaigast tühja rattaga Lihulasse väntama. Hiljem see vajadus kadus kõige võimalikumalt meeldivamal moel, aga sellest mõne lõigu pärast..
Kirblast keerasime lõpuks sellelt õudusemaanteelt maha ja leidsime ennast taaskord ritsikate sirina ja linnulaulu keskelt. Käänuline kruusatee viis meid mööda kaunitest rookatustega taludest ja laiadest põldudest. Ühe sellise juures tegime põgusa peatuse ja käisime oaraksus. Andres lubas need õhtul ära keeta ning ära soolata. Etteruttavalt võin öelda, et neid ridu kirjutades on need oad ikka selles samas Allanilt laenatud kilekotis.
Oodates rullus lahti põgus, aga äärmiselt tulemuslik vestlus. Nimelt kuuldes ööbimisega nime, tuli Andresel meelde, et tal peaks sealkandis ühel heal sõbral maja koos saunaga olema. Perspektiiv pesta saada ja öö nelja seina vahel veeta tekitas seltskonnas meeldivat elevust. Mõned kiired telefonikõned ja eksprompt öömaja oli olemas.
Kui meie rattad tolle õhtu kodu hoovi jõudsid saime kiirelt selgeks, et oleme saabunud paradiisi. Väike hubane rookatusega puitmaja asus otse jõe kaldal, ümberringi lummav Matsalu. Palksaunal oli ruumikas latusealune, kuhu me end pikema jututa sisse seadsime. Lisaks olid meie päralt veel üks lahe vana aerupaat ja kollane kanuu. Nagu sellest vähe, oli peremees meid nõus autoga Lihulasse varusid täiendama viima.
Kommentaarid
Postita kommentaar