Kui hommikul telgilukud avasime, vaatas vastu sealt lummav vaade. Järve kohal oli väike auruvine, taamal päike puudelatvade kohal piilumas. Võtsime hommikusöögiks tagasi lõkkepaiga. Öösel pidutsenud autoseltskond magas õndsa und. Kaua nad seda teha ei saanud, sest poisid hakkasid vaikselt naljavestmist üles võtma ja tarvis oli naerda. Väikest viisi kättemaks ka.
Sõime oma pudru ja lõkkel soojendatud eilsete vorstikeste võikud ära ja asusime pakkima. Pakkimine on vist konkurentsitult kõige tüütum osa matkaks. Lõpuks said siiski kõik need telgid ja magamiakotid kokku ja saime teele asuda.
Otsustasime veidi sikku panna ja jätsime väikese 2 kilomeetrise RMK metsalõigu vahele. Olime seal Allaniga orienteerumas käinud ja teadsime, et head nahka sealt ei tule. Otsetee viis meid uuesti Tartu maanteele, mida nüüd viimast korda väisasime. Oli ikka hirmus lõik küll. Katkematu 100km/h autovool meetrikese kauguselt mööda mürisemas. Brrrr.
Õnneks pikalt seda horrorit ei olnud ja varsti leidsime end kaunilt mõisaallelt ja seejärel juba tuttavaks saanud moega kruusalt. Laias laastus päeva alguse teed mõnusad ja tempo hea, kui nagu heade asjadega ikka - saavad nad üks hetk otsa. Eilne rohumaa oli nohu selle kõrval mis nüüd saama hakkas. Sisuliselt leidsime end läbimatust rägastikust, mis kogu meie kannatlikuse proovile pani. Võsa ja mahakukkunud puid rikastamas vööni nõgesed. See koht oli läbimatu isegi jalgsi, rattast rääkimata. Mõttekoht RMK-le. Raskete lõikudega on kaks varianti: kas on seikluslikult raske või lihtsalt üks hinge muserdav täispask. Antud lõik oli rangelt viimane.
Nagu miljonist nõgesekupust vähe oleks röövis see vastik lõik meid 3 matka teeninud GPSi, millest on tõeliselt kahju. Keset rapsimist ühel hetkel oli lenksu küljes ja teine hetk polnud. Musta gepsu otsimine sealt rägastikust oli nagu nõela leidmine heina seest. Püüdsime mis püüdsime, aga tulemust ei midagi.
Nüüd oli ainsaks navigatsioonivahendiks äppidest pungil nutitelefon. Lisaks OruxMapsi-le oli seal ka LocaToWeb nimeline träkkimistarkvara mis meie asukohta veebilingil asuvale kaardile laivis saatis. Lisaks asukohale võimaldab sait ka rajakihi eel-laadida, seega saavad sõbrad-tuttavad lisaks läbitud rajale näha ka seda mis ees.
Peale lõiku mida me hiljem jumalatetegijaks nimetasime, läks rada mõnusamaks. Peale pisukest väntamist saabusime Voose lõkkekohta, kus Tauno meile imelise pasta carbonara. Me olime seks hetkeks juba nõnna kaua poodidest eemal olnud, et õllevarud olid ammendunud. Teel Aegviidu poole oli põhiteemaks õlu. Kuidas see külmana maitseb, millised õllesordid on kõige paremad, millist kannatab ka soojana juua jne.
Kuid külmast õllest lahutas meid veel üks raske koht ja sedakorda oli seikluslikult raske. Saime isuga mägesi ja mudaseid lõike vallutada. Kirsiks tordil üks lahe jõeületus. Kahe laua laiusele purdele oli püstihoidmiseks nalipeenike nöörike pandud. Õnneks keegi ennast jõest ei leidnud.
Peale jõeületamist pidime rattaid veidi veel läbi pori lükkama kuni lõpuks leidsime end laialt kruusakalt. Edasine oli juba puhas lust. Mida lähemale Aegviidu A ja O jõudis, seda kiiremaks läks tempo. Õllemaitse suus ja pedaalidele valu. Ainus hirm oli, et äkki pole külm. Oli külm.
Pole eesti ega muus keeles piisavalt sõnu, et kirjeldada seda tunnet kui palaval päeval kaua oodatud külm õlu kurgust alla voolab. Head asja ei saa lasta sellisel triviaalsel faktoril nagu aeg lurrida. Veedsime Aegviidu poe ees vist oma tundi kaks. Vahepeal tulid kaks prantsuse jalgsimatkajat, kelle kutsusime endaga õhtul sauna. Nad keeldusid viisakalt. Andsime neile numbri juhuks kui nad ümber mõtlema peaksid.
Hakkas vihma sadama ja kõik see taevast kallav jõgi tekitas meil kange ujumise isu. Keerasime oma ratsioonidest pungil rattad Nikerjärve poole. Leidsime eest inimtühja ranna ja pooled meist otsustasid vette hüpata nii nagu meid siia ilma inimkonna nuhtluseks loodud on. See idee tundus tore täpselt selle hetkeni kuni esimene auto parklasse pööras. Esimene rannakülastaja käis silmad maas vees ära. Järgmised lahkusid autost väljumata.
Ennast Aegviidu inimeste juttudesse raiunud, väntasine oma õhtuse kodu poole. Ees ootas tore õhtu saunaga tiigi ääres. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikus oli midagi muud kahjuks. Pikemalt sel õhtul peatuda ei tahaks. Ütleme vaid nii palju, et Siberi vangilaagris ja Auswitchis oli parem teenindus selles Harjumaa halvima energiaga kohas. Õhtu tipphetkeks oli see kui onu Psyho tahtis üht meist kahvliga mööda hoovi taga ajama hakata. Seda põhjusel, et teda paluti suhtlusviisi muuta millega ta ennast klientidele kommunikeerib. Aga tatgad mehed on öelnud, et meie pidime nende troppidega korra vaid kohtuma, nemad peavad iseendaga terve elu elama. Ja see pea-aegu tekitab juba kahjutunnet.
Ei ole parimat grupiliitjat kui ühised vaenlased. Saunajuttu jätkus poole ööni ja lõpus lahtud ka pettumus sellele kogemusele raisatud ligi kolmesaja euro eest.
Nüüd oli ainsaks navigatsioonivahendiks äppidest pungil nutitelefon. Lisaks OruxMapsi-le oli seal ka LocaToWeb nimeline träkkimistarkvara mis meie asukohta veebilingil asuvale kaardile laivis saatis. Lisaks asukohale võimaldab sait ka rajakihi eel-laadida, seega saavad sõbrad-tuttavad lisaks läbitud rajale näha ka seda mis ees.
Peale lõiku mida me hiljem jumalatetegijaks nimetasime, läks rada mõnusamaks. Peale pisukest väntamist saabusime Voose lõkkekohta, kus Tauno meile imelise pasta carbonara. Me olime seks hetkeks juba nõnna kaua poodidest eemal olnud, et õllevarud olid ammendunud. Teel Aegviidu poole oli põhiteemaks õlu. Kuidas see külmana maitseb, millised õllesordid on kõige paremad, millist kannatab ka soojana juua jne.
Kuid külmast õllest lahutas meid veel üks raske koht ja sedakorda oli seikluslikult raske. Saime isuga mägesi ja mudaseid lõike vallutada. Kirsiks tordil üks lahe jõeületus. Kahe laua laiusele purdele oli püstihoidmiseks nalipeenike nöörike pandud. Õnneks keegi ennast jõest ei leidnud.
Peale jõeületamist pidime rattaid veidi veel läbi pori lükkama kuni lõpuks leidsime end laialt kruusakalt. Edasine oli juba puhas lust. Mida lähemale Aegviidu A ja O jõudis, seda kiiremaks läks tempo. Õllemaitse suus ja pedaalidele valu. Ainus hirm oli, et äkki pole külm. Oli külm.
Pole eesti ega muus keeles piisavalt sõnu, et kirjeldada seda tunnet kui palaval päeval kaua oodatud külm õlu kurgust alla voolab. Head asja ei saa lasta sellisel triviaalsel faktoril nagu aeg lurrida. Veedsime Aegviidu poe ees vist oma tundi kaks. Vahepeal tulid kaks prantsuse jalgsimatkajat, kelle kutsusime endaga õhtul sauna. Nad keeldusid viisakalt. Andsime neile numbri juhuks kui nad ümber mõtlema peaksid.
Hakkas vihma sadama ja kõik see taevast kallav jõgi tekitas meil kange ujumise isu. Keerasime oma ratsioonidest pungil rattad Nikerjärve poole. Leidsime eest inimtühja ranna ja pooled meist otsustasid vette hüpata nii nagu meid siia ilma inimkonna nuhtluseks loodud on. See idee tundus tore täpselt selle hetkeni kuni esimene auto parklasse pööras. Esimene rannakülastaja käis silmad maas vees ära. Järgmised lahkusid autost väljumata.
Ennast Aegviidu inimeste juttudesse raiunud, väntasine oma õhtuse kodu poole. Ees ootas tore õhtu saunaga tiigi ääres. Või vähemalt nii me arvasime. Tegelikus oli midagi muud kahjuks. Pikemalt sel õhtul peatuda ei tahaks. Ütleme vaid nii palju, et Siberi vangilaagris ja Auswitchis oli parem teenindus selles Harjumaa halvima energiaga kohas. Õhtu tipphetkeks oli see kui onu Psyho tahtis üht meist kahvliga mööda hoovi taga ajama hakata. Seda põhjusel, et teda paluti suhtlusviisi muuta millega ta ennast klientidele kommunikeerib. Aga tatgad mehed on öelnud, et meie pidime nende troppidega korra vaid kohtuma, nemad peavad iseendaga terve elu elama. Ja see pea-aegu tekitab juba kahjutunnet.
Ei ole parimat grupiliitjat kui ühised vaenlased. Saunajuttu jätkus poole ööni ja lõpus lahtud ka pettumus sellele kogemusele raisatud ligi kolmesaja euro eest.
Kommentaarid
Postita kommentaar