Kuigi ahvatlus oli suur tulla rongile Nõmmelt, Tondilt jm kodulähedastest peatustest, otsustasime siiski igaks juhuks Balti jaamas koguneda. Teated olid, et "kaheteistkümnene riisipere" võib üsna täis minna ja me ei tahtnud riskida mitte peale mahtumisega.
Üsna rongireisi alguses sai selgeks, et otsus mõned lisakilomeetrid vändata oli õige. Ei olnud täis küll kõik rongi istmed, aga kohati tekkis tunne nagu pooled reisijad oleks ratta, lastekäru vm rattalisega tulnud ja vahekäikudes läks ikka korralikult tihkeks. Peale mõningast paigututusponnistust õnnestus kõik omad ja võõrad liikurid siiski ära paigutada ja reis võis alata.
Rööbastel loksunine oli möödunud suuremate sündmusteta, kuniks siinkirjutaja sai ühe oma senise elu veidramalt kõne ühelt meie tundmatuks jääda soovinud kaasretkeliselt. Kõne algas suhteliselt ebamäärasest jutust mingist uksest mis ei avane. Lõpuks jõudis helistaja poindini ja tunnistas, et ta on keset kena päeva rongi vetsu kinni jäänud.
Päästsime oma sõbra rongireisijate aplausi ja rattareisijate naerupahvakute saatel kempsust välja. Kiire diagnostika uksele juhatas meid kiirelt kõneluse asutuse ajutise elaniku intellekti põgusale puudusele. Sündinud oli selle reisi esimene anekdoot.
Riisiperes oli meil vastas Krister, kes õige teeotsa kätte näitas ja solidaarsusest Turbani väntas. Tee sinna ei möödunud muidugi nii libedalt kui ootasime lisaks tapvale leitsakule kummitasid meid esimesed rehvihädad. Allanil kulus sisekumme tempos, mille rahuldamiseks ei oleks piisanud tervest Veloplussi laost.
Lõpuks tootsid pantrite insenerid härrale McGaiveri teibist rehvile torkekaitse ja sõit võis jätkata.
Haapsalu raudteetamm oli sirge, aga vändata mõnus. Teeäärne oli palistatud hüljatud rongijaamadega, kus oli hea juba tulitama hakanud kannile puhkust anda ja aeglasemaid järgi oodata.
Koertel oli esimene päev veel rutiin paika jooksmas. Soiverid olid endale nende transportimiseks moodsa järelkäru soetanud, kus Finni ja Kipi alustuseks üldse viibida ei tahtnud. Koerad tahavad ju ikka joosta, kasvõi minestamiseni. Minetada me neil selles palavuses ei lasknud ja kui neljajalgsete jooksuramm rauges, siis kärusse nad läksid.
Lõuna oli meil planeeritud Ristil pidada. Suures rehvilõhkemishirmus ees ära põrutanud Allan võttis endaga kaasa reisi noorima - Erki, kes Risti poe ees konutades endale eakaaslastest sõbranjed leidsid. Väikekohale iseloomuliku rafineerimata ja otsekohese jutuga varateismelised neiud olid väga imestunud, kui kuulsid, et me Pärnusse just sealtkaudu läheme ja veel ratastega. "Pärnusse saab ju bussiga ka. Ainult viis eurtsi on pilet.": jagas üks neist kaaslasi ootavatele reisilistele elutarkust.
Risti legendaarses burksipeatuses kohtasime lõbusaid haapsalu harleymehi, kes parasjagu tegelesid oma vana Hondaga sõitva sõbra narrimisega. Hea on tõdeda, et Risti burksikoha valik ja kvaliteet on ajaga pigem tõusnud. Kui vanasti sai seal valida burksi ja juustuga burksi vahel, siis nüüd saime valida kanafileede, pelmeenide, hot-dogide jm hea parema vahel.
Temperatuur oli selleks hetkeks juba 28 kraadini tõusnud ja uurisime maad võimaliku veekogu kohta. Kõik infokillud viitasid kusagil Palivere kandis oleva tehase vana liivakarjääri suunas. Iga hetkega tumedamaks muutuv taevas andis mõista, et märjaks saame me niikuinii, valida oli vaid millisel moel.
Ümberingi paukus äike ja tumehallid pilved olid meie kohal veel viimaseid hetki viisakad. Ühtäkki kõrguski meie kõrval vana tehasehoone, 100 meetri pärast läkski tee vasakule ja tee lõpus oligi vett täis kogu. Neiu Risti burksputka leti taga oligi õigust rääkinud.
Vette maandumise hetkeks vallandusid taevased sulgurlihased ja Zeus küttis äiksenooli vasakule ja paremale. See ei morjendanud ühtki läbimärga pantrit. Meie päralt oli üks kummaline puutokkidega palistatud tiigist veidi suurem veekogu, mis vaatamata oma väiksusele oli varustatud hüppetorniga. Äike paukus, vihm kukkus ja tornist sadas jalkafänne. Olime nirvaanas.
Ujumised ujutud, hüppamised hüpatud, sõtkusime laupäevase kodu suunas. Ja milline ehe kodu see oli. Päris maa värk. Elektrita, saja aastane kausisaun asus otse hobusekoplis, grillimiseks tuli ületada kaks silda ja atsakas perenaine pajatas lugusid mida saunas edasi pajatada oma pojale, aga millest ükski siinset trpkimusta ei kannata. Esimene päev oli läbi. Kolm ootas ees.
Üsna rongireisi alguses sai selgeks, et otsus mõned lisakilomeetrid vändata oli õige. Ei olnud täis küll kõik rongi istmed, aga kohati tekkis tunne nagu pooled reisijad oleks ratta, lastekäru vm rattalisega tulnud ja vahekäikudes läks ikka korralikult tihkeks. Peale mõningast paigututusponnistust õnnestus kõik omad ja võõrad liikurid siiski ära paigutada ja reis võis alata.
Rööbastel loksunine oli möödunud suuremate sündmusteta, kuniks siinkirjutaja sai ühe oma senise elu veidramalt kõne ühelt meie tundmatuks jääda soovinud kaasretkeliselt. Kõne algas suhteliselt ebamäärasest jutust mingist uksest mis ei avane. Lõpuks jõudis helistaja poindini ja tunnistas, et ta on keset kena päeva rongi vetsu kinni jäänud.
Päästsime oma sõbra rongireisijate aplausi ja rattareisijate naerupahvakute saatel kempsust välja. Kiire diagnostika uksele juhatas meid kiirelt kõneluse asutuse ajutise elaniku intellekti põgusale puudusele. Sündinud oli selle reisi esimene anekdoot.
Riisiperes oli meil vastas Krister, kes õige teeotsa kätte näitas ja solidaarsusest Turbani väntas. Tee sinna ei möödunud muidugi nii libedalt kui ootasime lisaks tapvale leitsakule kummitasid meid esimesed rehvihädad. Allanil kulus sisekumme tempos, mille rahuldamiseks ei oleks piisanud tervest Veloplussi laost.
Lõpuks tootsid pantrite insenerid härrale McGaiveri teibist rehvile torkekaitse ja sõit võis jätkata.
Haapsalu raudteetamm oli sirge, aga vändata mõnus. Teeäärne oli palistatud hüljatud rongijaamadega, kus oli hea juba tulitama hakanud kannile puhkust anda ja aeglasemaid järgi oodata.
Koertel oli esimene päev veel rutiin paika jooksmas. Soiverid olid endale nende transportimiseks moodsa järelkäru soetanud, kus Finni ja Kipi alustuseks üldse viibida ei tahtnud. Koerad tahavad ju ikka joosta, kasvõi minestamiseni. Minetada me neil selles palavuses ei lasknud ja kui neljajalgsete jooksuramm rauges, siis kärusse nad läksid.
Lõuna oli meil planeeritud Ristil pidada. Suures rehvilõhkemishirmus ees ära põrutanud Allan võttis endaga kaasa reisi noorima - Erki, kes Risti poe ees konutades endale eakaaslastest sõbranjed leidsid. Väikekohale iseloomuliku rafineerimata ja otsekohese jutuga varateismelised neiud olid väga imestunud, kui kuulsid, et me Pärnusse just sealtkaudu läheme ja veel ratastega. "Pärnusse saab ju bussiga ka. Ainult viis eurtsi on pilet.": jagas üks neist kaaslasi ootavatele reisilistele elutarkust.
Risti legendaarses burksipeatuses kohtasime lõbusaid haapsalu harleymehi, kes parasjagu tegelesid oma vana Hondaga sõitva sõbra narrimisega. Hea on tõdeda, et Risti burksikoha valik ja kvaliteet on ajaga pigem tõusnud. Kui vanasti sai seal valida burksi ja juustuga burksi vahel, siis nüüd saime valida kanafileede, pelmeenide, hot-dogide jm hea parema vahel.
Temperatuur oli selleks hetkeks juba 28 kraadini tõusnud ja uurisime maad võimaliku veekogu kohta. Kõik infokillud viitasid kusagil Palivere kandis oleva tehase vana liivakarjääri suunas. Iga hetkega tumedamaks muutuv taevas andis mõista, et märjaks saame me niikuinii, valida oli vaid millisel moel.
Ümberingi paukus äike ja tumehallid pilved olid meie kohal veel viimaseid hetki viisakad. Ühtäkki kõrguski meie kõrval vana tehasehoone, 100 meetri pärast läkski tee vasakule ja tee lõpus oligi vett täis kogu. Neiu Risti burksputka leti taga oligi õigust rääkinud.
Vette maandumise hetkeks vallandusid taevased sulgurlihased ja Zeus küttis äiksenooli vasakule ja paremale. See ei morjendanud ühtki läbimärga pantrit. Meie päralt oli üks kummaline puutokkidega palistatud tiigist veidi suurem veekogu, mis vaatamata oma väiksusele oli varustatud hüppetorniga. Äike paukus, vihm kukkus ja tornist sadas jalkafänne. Olime nirvaanas.
Ujumised ujutud, hüppamised hüpatud, sõtkusime laupäevase kodu suunas. Ja milline ehe kodu see oli. Päris maa värk. Elektrita, saja aastane kausisaun asus otse hobusekoplis, grillimiseks tuli ületada kaks silda ja atsakas perenaine pajatas lugusid mida saunas edasi pajatada oma pojale, aga millest ükski siinset trpkimusta ei kannata. Esimene päev oli läbi. Kolm ootas ees.
Kommentaarid
Postita kommentaar