Otse põhisisu juurde

Esimene päev: kuum ja niiske

Kuigi ahvatlus oli suur tulla rongile Nõmmelt, Tondilt jm kodulähedastest peatustest, otsustasime siiski igaks juhuks Balti jaamas koguneda. Teated olid, et "kaheteistkümnene riisipere" võib üsna täis minna ja me ei tahtnud riskida mitte peale mahtumisega.


Üsna rongireisi alguses sai selgeks, et otsus mõned lisakilomeetrid vändata oli õige. Ei olnud täis küll kõik rongi istmed, aga kohati tekkis tunne nagu pooled reisijad oleks ratta, lastekäru vm rattalisega tulnud ja vahekäikudes läks ikka korralikult tihkeks. Peale mõningast paigututusponnistust õnnestus kõik omad ja võõrad liikurid siiski ära paigutada ja reis võis alata.

Rööbastel loksunine oli möödunud suuremate sündmusteta, kuniks siinkirjutaja sai ühe oma senise elu veidramalt kõne ühelt meie tundmatuks jääda soovinud kaasretkeliselt. Kõne algas suhteliselt ebamäärasest jutust mingist uksest mis ei avane. Lõpuks jõudis helistaja poindini ja tunnistas, et ta on keset kena päeva rongi vetsu kinni jäänud.


Päästsime oma sõbra rongireisijate aplausi ja rattareisijate naerupahvakute saatel kempsust välja. Kiire diagnostika uksele juhatas meid kiirelt kõneluse asutuse ajutise elaniku intellekti põgusale puudusele. Sündinud oli selle reisi esimene anekdoot.

Riisiperes oli meil vastas Krister, kes õige teeotsa kätte näitas ja solidaarsusest Turbani väntas. Tee sinna ei möödunud muidugi nii libedalt kui ootasime lisaks tapvale leitsakule kummitasid meid esimesed rehvihädad. Allanil kulus sisekumme tempos, mille rahuldamiseks ei oleks piisanud tervest Veloplussi laost.


Lõpuks tootsid pantrite insenerid härrale McGaiveri teibist rehvile torkekaitse ja sõit võis jätkata.

Haapsalu raudteetamm oli sirge, aga vändata mõnus. Teeäärne oli palistatud hüljatud rongijaamadega, kus oli hea juba tulitama hakanud kannile puhkust anda ja aeglasemaid järgi oodata.


Koertel oli esimene päev veel rutiin paika jooksmas. Soiverid olid endale nende transportimiseks moodsa järelkäru soetanud, kus Finni ja Kipi alustuseks üldse viibida ei tahtnud. Koerad tahavad ju ikka joosta, kasvõi minestamiseni. Minetada me neil selles palavuses ei lasknud ja kui neljajalgsete jooksuramm rauges, siis kärusse nad läksid.


Lõuna oli meil planeeritud Ristil pidada. Suures rehvilõhkemishirmus ees ära põrutanud Allan võttis endaga kaasa reisi noorima - Erki, kes Risti poe ees konutades endale eakaaslastest sõbranjed leidsid. Väikekohale iseloomuliku rafineerimata ja otsekohese jutuga varateismelised neiud olid väga imestunud, kui kuulsid, et me Pärnusse just sealtkaudu läheme ja veel ratastega. "Pärnusse saab ju bussiga ka. Ainult viis eurtsi on pilet.": jagas üks neist kaaslasi ootavatele reisilistele elutarkust.


Risti legendaarses burksipeatuses kohtasime lõbusaid haapsalu harleymehi, kes parasjagu tegelesid oma vana Hondaga sõitva sõbra narrimisega. Hea on tõdeda, et Risti burksikoha valik ja kvaliteet on ajaga pigem tõusnud. Kui vanasti sai seal valida burksi ja juustuga burksi vahel, siis nüüd saime valida kanafileede, pelmeenide, hot-dogide jm hea parema vahel.


Temperatuur oli selleks hetkeks juba 28 kraadini tõusnud ja uurisime maad võimaliku veekogu kohta. Kõik infokillud viitasid kusagil Palivere kandis oleva tehase vana liivakarjääri suunas. Iga hetkega tumedamaks muutuv taevas andis mõista, et märjaks saame me niikuinii, valida oli vaid millisel moel.

Ümberingi paukus äike ja tumehallid pilved olid meie kohal veel viimaseid hetki viisakad. Ühtäkki kõrguski  meie kõrval vana tehasehoone, 100 meetri pärast läkski tee vasakule ja tee lõpus oligi vett täis kogu. Neiu Risti burksputka leti taga oligi õigust rääkinud.


Vette maandumise hetkeks vallandusid taevased sulgurlihased ja Zeus küttis äiksenooli vasakule ja paremale. See ei morjendanud ühtki läbimärga pantrit. Meie päralt oli üks kummaline puutokkidega palistatud tiigist veidi suurem veekogu, mis vaatamata oma väiksusele oli varustatud hüppetorniga. Äike paukus, vihm kukkus ja tornist sadas jalkafänne. Olime nirvaanas.


Ujumised ujutud, hüppamised hüpatud, sõtkusime laupäevase kodu suunas. Ja milline ehe kodu see oli. Päris maa värk. Elektrita, saja aastane kausisaun asus otse hobusekoplis, grillimiseks tuli ületada kaks silda ja atsakas perenaine pajatas lugusid mida saunas edasi pajatada oma pojale, aga millest ükski siinset trpkimusta ei kannata. Esimene päev oli läbi. Kolm ootas ees.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Rattaseiklus 2: TEINE PÄEV

Teine päev algas Peipsi kaldal, Karjamaa telkimisplatsil. Nii kui silmad avasime saime aru, et see tuleb üks tore päev! Õhk oli soe, tuul oli vaibunud ja päike paitas meid oma soojendavate kiirtega! Ees ootas meid sõit mööda siledat asfaldit, mida palistamas Peipsi äärsed sibulakülad!

PR21 Esimene päev: kohaneme

Järjekordne veider aasta oli omadega suves ja see tähendas, et pinutäis roosade vestidega tegelasi kiheles Eestimaa peale ratastel veiderdama. Mullu sai lõunas latt organiseerija jaoks ebamugavalt kõrgele upitatud ja 21. aasta ei saanud kuidagi hõbemedalistiks jääda. Siinkirjutaja siis pusis ja pusserdas ning pikapeale formuleerus plaan, kuidas võiks välja näha üks järjekordne meeli ülendav pedaalidesõtkumine.

PR19 Menüü

Söök on matka oodatuim osa. Kehv söök võib pooleks päevaks tuju lurri keerata. Oma menüü koostamisel lähtusime põhimõttest, et oleks enam-vähem kõigile suujärgi ja lihtne valmistada. Maitsev ka muidugi. Sättisime oma raja nii, et iga päev ikka üks pood tee peale jääks. See võimaldas menüüsse kirjutada tooraineid mida pikemate proviandipausidega matkal väga kasutada ei saaks. Samas on enamike neist võimalik ka asendada või üldse ära jätta. Näiteks panna sulajuustu asemel lihtsalt rohkem piimapulbrit. Koguseliselt järgisime põhimõtet, et parem jääb üle kui puudu. Mingit tohutut ülejääki siiski ei jäänud ja sellegi sõi lõpuks matkasiga ära. Seega on järgnevad kogused suhteliselt adekvaatsed täismeestel kõhu täis saamiseks. Seljanka

PR20 Teine päev: käpuli

Hommik Kirikumäel pakkus lisaks maalilisele järvevaatele ka humoorikat meelelahutust, kui vennad Tarmo ja Tauno vaidlesid kes on rohkem süüdi, kas üks kes metsaonni täis peeretas või teine kes hapniku saamiseks ukse lahti jättis ja kõik järve sääsed sisse lasi. Nagu sedalaadi vaidluste puhul kombeks, siis lõpuks oli kumbki osapool veel rohkem oma seisukohas veendunud ja lõpliku otsust pealtvaatajad ei saanudki. Lõpuks vennad lõpetasid tulutu diskussiooni ja hakkasid matkaliste rõõmuks hoopis putru keetma.

PR20 Kolmas päev: pidu ja pillerkaar

Nagu lugupeetav lugeja mäletab, siis kolmas päev pidi meil tulema rattasõidu poolest kergem. Teate mis? Tuligi! Kõigepealt pidime me muidugi liivaselt Härmalt ära saama ja nagu Andrese luurendmed ütlesid, siis "liivaorgiat" pidi veel paar kilomeetrit olema. Neid põhjalike teadmisi kogus ta tänu seigale, et pani eelmine päev meie eest liduma ja kui me poleks talle Härmast helistanud, siis oleks ilmselt Petserisse välja põrutanud. See oli talle siis kolmas kord lähima 12 tunni jooksul liivaorgias osaleda.

PR21 Kolmas päev: Vormsi

Pantrite seiklused peresõbralikus kämpingus algasid hommikul traditsioonilise pudruküpsetamisega. Seekord oli menüüs manna. 17 inimese portsioni jaoks vee üles soojendamisest sai tõeline katsumus. Kogu kämpa peale oli üks pliit ja see andis vähem sooja välja kui kustunud küünal. Lõpuks sai veekeedukannude abil mingi ime läbi pudru ikka valmis meisterdatud.

Rattaseiklus 3.2: Varustus UUENDATUD

PR21 Teine päev: äge!!

Hommikul oli tunne hea. Miskit head oli õhus. Mis, see jäi veel selgitamisele. Matkal on hea tuju vundamendiks lisaks klappivale seltskonnale ka õigel ajal punni söödud punud. Loputasime maasikamoosiga karneeritud neljaviljahelbed lahustuva kohviga alla. Peale kütsime merevaiguga sepikut. Eelmine päev oli kuupaistel sündinud uus retsept tänaseks lõunaks ja seetõttu jäid Nõvalt toodud poolsuitsuvorsti kangid veel oma etteastet ootama.

Rattaseiklus 2: ESIMENE PÄEV

Päev algas nagu meie seiklustel ikka tavaks - Balti Jaamas! See kord olime eelmisest targemad ja tulime varakult platsi! Varasem ärkamine tasus ära, sest vaatamata tööpäeva hommikule sai rong korralikult täis! Poleks me oma killavooriga peale mahtunud, oleks järgmine Narva Rong alles õhtul läinud! Tahaks siinkohal eraldi ära märkida Elron konduktorid, kes olid äärmiselt abivalmid! Alustuseks nad viitasid asjaolule, et kaks meie ratastest asuvad alas, kust meie peatuses välja ei saa, siis hoidsid rongi Jõhvis nii kaua kinni, kuniks me need läbi platvormi teise vagunisse said, lõpuks palusid rongijuhil Vaivaras nii kaua oodata, kuni meie rasked rattad kõik kenasti perroonil olid! Äitähh! Vaivaras jaotasime proviandid ja põrutasime teele! Algus oli suhteliselt sündmusetu, kui välja arvata vastikult kõva tuul, mis täpselt vastu puhus! Kuid pärast kummalist ja pool mahajäetud Viivikonna asumit hakkas huvitavaks kiskuma!