Aeg on lennanud linnutiivul ja kätte jõudnud uus suvi! Kaks eelmist on Pantrid metsa seiklema viinud. Kuna hing ihkab suvel ikka männilõhna ja ritsikasärtsu järele, siis ei jää kaks kolmandata!
Planeerima hakkasime seekord juba varakult. Detsembris-jaanuaris kui Nõmme Kalju mängukalender paika pandi, valisime sihtkoha ja hakkasime rada joonistama.
Otsus sihtkoha suhtes ei sündinud raskelt. Sel aastal võitles end Premium liigasse Rakvere Tarvas, kel sobivalt meiega kaks mängu juulis kah. Valisime neist viimase ning hakkasime joonistama. Seekord võttis rajameister endale otsustamisel appi veel kaks rännulist, et saaks rada saaks ikka hää.
Planeerima hakkasime seekord juba varakult. Detsembris-jaanuaris kui Nõmme Kalju mängukalender paika pandi, valisime sihtkoha ja hakkasime rada joonistama.
Otsus sihtkoha suhtes ei sündinud raskelt. Sel aastal võitles end Premium liigasse Rakvere Tarvas, kel sobivalt meiega kaks mängu juulis kah. Valisime neist viimase ning hakkasime joonistama. Seekord võttis rajameister endale otsustamisel appi veel kaks rännulist, et saaks rada saaks ikka hää.
Ega Tallinnast Rakverre ju midagi keerulist minna ei ole - 90km õkva Haljalani, sealt paremale ning kohal oledki! Kuid selline tripp oleks umbes sama magus kui Põhja-Korealase magustoit. Me tahame ikka metsakohinat ja konnapeeru kuulda, lõkkel sokke kuivatada ning rabajärves higi leotada!
Okei läbi metsa ja ringiga, aga kas ülevalt või alt poolt Peterburi maanteed? Selle otsuse vastu võtmiseks joonistasime kaks rada pea-aegu lõpuni välja ning vaagisime päris jupp aega kummagi plusse ning miinuseid.
Viinistud-Käsmud ja muu Lahemaa tundub ju väga vahva, aga samas tähendab see ka palju kitsaid asfaltteid, mis suvel autojuhtide seas üsna populaarsed. Tõenäoliselt ka on mereäärsed telkimisalad suvel rahvast tiined. Samuti oleks pidanud põhjaranniku trassi puhul esimese telkimiskohani päris omajagu väntama. Seda juhul kui ei oleks päris Maardu külje all soovinud ööbida. Seega otsustasime lõuna poolt Rakverele läheneda.
Kiili juurest läheb läbi Peraküla-Aegviidu-Ahijäreve 820km pikkune matkatee, mis kuni Araveteni liigub täitsa sobivas suunas ka. Matkatee tähendab lisaks rohketele lõkkeplatsidele ka seda, et keegi on sinu eest juba ropu töö ära teinud ning raja maha märkinud. Lisaks on matkateede puhul ka teada, kas antud lõiku saab rattaga läbida ja kui ei saa on maha märgitud alternatiivne teekond.
See muidugi ei tähenda, et töö tehtud oleks. Tarvis on paika panna ööbimis- ja lõunakohad, maha märkida rada Tallinnast Kiilini ja Aravetest Rakverre, leida üles külapoed mis väljasuremislainest veel puutumata jpm. Veidi kohendasime ka olemasolevat matkarada. Mõningate mahukata "paunade" juurest tõmbasime otseteed ja hoidsime sellega päeva jagu väntamist kokku.
Kokkuvõttes võiks öelda, et sai üks maru magus rada koostatud. Saame nii asfalti kui turbaraba, näeme ja kogeme nii mõndagi põnevat. Saab ületatud jõgesid, sumbata veidi mudas, ujuda mõnusates järvedes. Kokku veedame metsas 3 ööd ja 4 päeva. Selle aja jooksul väntame maha 200 kilomeetrit, vaatame ära ühe jalgpallimängu ja kui hästi läheb, siis käime ka ühe korra saunas.
Viinistud-Käsmud ja muu Lahemaa tundub ju väga vahva, aga samas tähendab see ka palju kitsaid asfaltteid, mis suvel autojuhtide seas üsna populaarsed. Tõenäoliselt ka on mereäärsed telkimisalad suvel rahvast tiined. Samuti oleks pidanud põhjaranniku trassi puhul esimese telkimiskohani päris omajagu väntama. Seda juhul kui ei oleks päris Maardu külje all soovinud ööbida. Seega otsustasime lõuna poolt Rakverele läheneda.
Kiili juurest läheb läbi Peraküla-Aegviidu-Ahijäreve 820km pikkune matkatee, mis kuni Araveteni liigub täitsa sobivas suunas ka. Matkatee tähendab lisaks rohketele lõkkeplatsidele ka seda, et keegi on sinu eest juba ropu töö ära teinud ning raja maha märkinud. Lisaks on matkateede puhul ka teada, kas antud lõiku saab rattaga läbida ja kui ei saa on maha märgitud alternatiivne teekond.
Kakerdaja raba. (foto: Mart Sepp, martsepp.wordpress.com)
Kommentaarid
Postita kommentaar